Carme

Mu senised õmblustöö-alased katsetused on kuni viimase ajani olnud pehmelt öeldes tagasihoidlikud: käsitöökottidest kaugemale ma ei jõudnud ja isegi nende juures oli suuri raskusi õmbluste kenasti sirgeks saamisega. Osaliselt oli asi muidugi ka selles, et ma kipun asju, mis kohe täpselt nii välja ei tule nagu ma tahan, üsna kergekäeliselt nurka viskama… Aga selle aasta alguses tekkis mul järsku peaaegu trots, et kas ma siis tõesti õmblemist selgeks ei saagi, ja sestap olen nüüdseks peaaegu pool aastat usinasti masinat vuristanud, lugematuid kordi harutanud, mitu korda oma näppe veristanud (ja kirunud), aga kõige selle juures väga palju õppinud. Nii palju, et otsustasin lõpuks katsetada ka mõne « päris » asjaga ja valik langes pluusile nimega Carme.
Selle raskusastmeks on märgitud 2, st mitte päris algaja õmbleja, aga kuna juhised on äärmiselt selged ja pildirohked, tundus kõik mulle teostatav. Ja eks ta seda oligi, hoolimata asjaolust, et pluusil on terve rida toredaid, aga töömahukaid detaile (volditud passe, kanditud mansetilõhikud, varrukatripid ja püstkrae). Ainus keerukas asi, millega ma ei riskinud seekord katsetada, olid nööpaugud – nende asemele panin kinnisteks trukid.
Muidugi oskasin seejuures oma elu ka kenasti keerukaks teha. Olen kevadest peale õnnelik overlokiomanik ja püüan seega kõik õmmeldava ka seestpoolt kenaks saada. Aga kuna mingil ainult mulle endale teadaoleval põhjusel ei ääristanud ma mitte detaile, vaid juba valmis õmbluste varusid, ei jäänud õnnetus tulemata. Külgede ja varrukatega läks kõik ludinal, aga passe juures hajus mu tähelepanu ainult hetkeks ja tulemus oli selline.
1b9ea-carme236nnetus
Aga pärast esimest ehmatust ja ahastust, sest pluusiriideks oli Abakhanist leitud 1,30 m rest ja sellest jätkus ka üheks pluusiks väga napilt, selgus, et kui triikida katkilõigatud kanga alla kitsas riba liimiriiet, paistab see välja ainult juhul, kui tõesti nina vastu panna. Kuna algusest peale oli selge, et kangast on liiga vähe, siis tegin passe, krae ja kätised kergelt venivast puuvillasegust.
Samas olen ma suisa narrilt rahul pluusi varrukatega, mille õmblused tulid peaaegu täiuslikult sümmeetrilised.
***
My sewing experiences have been pretty limited up to now, meaning I truly had a hard time to sew a straight seam (I only recently discoered there is a special machine foot for this). But one of my this-year’s resolutions was to remedy this so since January, I have been sewing, unpicking, cutting my fingers, (silently) cursing, but slowly learning to sew not only straight but also curved seams and all other sorts of things. Thus, leading me to tackle Carme. It’s not exactly a beginner’s model but nothing hugely complicated either – my main problem was that I only had a 1,30 m piece of fabric from Abakhan AND it had stripes so out of a question to ignore the grainline. But as « The fool who persists in his folly will become wise » and in the end, thanks to the fact that I used another fabric (slightly stretchy cotton) for collar, placket and cuffs, I managed to squeeze all the pieces out.
I also discovered that serging that usually makes your life much easier, can also make it miserable – demonstration above: I lost concentration for a fraction of second and cut into the front. But luckily, a piece of iron-on interfacing can do miracles and the ruined part now looks as if the fabric had some kind a small defect.
Publicités

Armastusega. Metallist

Et hõbe on kallis materjal, siis võtsin vahepeal harjutamiseks ette vase, mis on esiteks palju odavam, aga lisaks sellele ka raskem töödelda – eks ikka selle mõttega, et « raske õppusel… ». Ja avastasin tänu sellele, et ka see metall võib väga kaunis olla.
Neid kõrvarõngaid tehes õppisin väga palju, aga olin ka korduvalt valmis kogu kupatuse minema viskama: kivide pesad sulatasin üles enda jaoks rekordilised kolm korda, suured kettad läksid nende pinna viimistlemisel mõlki ja kõrvarõngataguse jootmisel sulas see lihtsalt hõbedalombiks. Aga püsivus (või jonnakus?) viib sihile ja ma olen lõpptulemusega ise üpris rahul. Materjaliks vask ja kuukivi.
Järgmine paar aga läks kuidagi väga libedalt: mulle meeldisid kangesti Lucy samalaadsed ehted ja tahtsin proovida vabakäesaagimist. Ljudmila kirjutab sellest, et vaske saagida on tunduvalt raskem kui hõbedat, ja nii see täpselt ka oli, aga ma mõtlesin asja enda jaoks tegelikust palju keerukamaks: kahe õie peale läks katki ainult kolm saetera ja tänu sellele tööle sain kätte saagimise « nõksu ». Kuna tellitud granaatidest oli veel täpselt kaks järel, otsustasin riskida ja panna punase vase sisse punased kivid. Aga pesasid lillekeste külge jootes tegi oksüdatsioon vase hoopis mustaks ja kuna juhuslikult saavutatud efekt mulle väga meeldis, ei hakanud ma metalli puhastama – ja siia sobivad granaadid juba nagu valatult. Oksiidikiht, milles on väikesed jootvedeliku täpid, meenutas mulle endale kangesti kirjut püvilille (Fritillaria Meleagris).
Viimane metallitöö aga on seniajani üks keerukamaid, mille ma olen ette võtnud – esiteks on algajal nagu ma olen sellise kujuga kivi äärmiselt raske korralikult kinnitada (tegelikult oligi see mu õpetaja, kes põhilise töö ära tegi), teiseks pidin kõvasti vaeva nägema, et silmused enam-vähem sümmeetrilised tuleksid, ning kolmandaks ei olnud ma oma kannatamatuses piisavalt ettevaatlik ning metallile jäid inetud tangijäljed, millede mahalihvimine on pikk ja vaevaline (ja kestab muuseas edasi, sest leidsin postituse pilte vaadates veel päris mitu koledat kriimu ja täket). Aga kõik see tasus kuhjaga ära, sest sõrmus tuli välja täpselt selline nagu ma tahtsin ja liitekohad on hoolimata vormi keerukusest suhteliselt korralikud. Lisaks meeldib mulle äraütlemata kombel selle kivi – tegu on titaniidiga ja hoolimata oma rohketest inklusioonidest ning paarist kriimust ei jää ta « puhastele » eksemplaridele ei sära ega värvi poolest alla. Defektid olid ka üks põhjus, miks ma selle ebatraditsioonilisel viisil terava tipuga üles keerasin.

See sõrmus on muuseas ka minu töö märtsikuusse Isetegija aastaprojektis.

Armastusega. Hõbedast

Nii kaua kui ma ennast mäletan, olen ma olnud vasikavaimustuses igasugusest ehtekunstist. Mäletan, et aastal 90 või sinnakanti töötasin ligi nädala kannatlikult ja hoolikalt ajupuust, ema katkisest pärlikeest, randa uhutud klaasist ja muust nippest-näppest käevõru kallal. Lõpptulemuseks oli laitmatu teostusega, väga kunstipärane, ent täiesti mittekantav ehe, mille ma plaanin lähemal ajal raami panna ja vanemate juures oma toa seinale riputada.

Sestap oli mu rõõm piiritu, kui avastasin, et mu uues kodukohas toimuvad kullassepatöö kursused. Rõõm muidugi kuhtus mõnevõrra pärast seda, kui sain teada, et kursustele on umbes kaheaastane järjekord ja et töökoda ning -riistu saavad kasutada ainult neil osalejad. Niisiis panin ennast kirja keraamikaringi ja unustasin õnneks nii ehtekunsti kursuste olemasolu kui ka oma pettumuse nende kättesaamatusest, seda enam, et aastane ekskurss savimaailma osutus oodatust tunduvalt põnevamaks ja rikastavamaks. Aga üllatus oli suur, kui selle aasta alguses teatati mulle, et vabanenud on üks koht ehteringis ja et ma saan selle soovi korral endale. Mis tähendab, et ma olen jaanuarist alates saaginud, viilinud ja jootnud (nii metalli kui oma näppe), mustreid pressinud, kirunud ja tohutult palju uut õppinud. Kuna ma evin kodus vaid väga primitiivseid metallitöövahendeid, siis ei edene asjad nii kiiresti, kui ma tahaksin, sest kursus on kord nädalas ja kestab kolm tundi, mille jooksul ma hea tahtmise juures saan valmis ühe väga primitiivse kiviga sõmuse – järgneva sõrmuse peale läks 2 tundi ja oleks läinud kolmaski, kui mu õpetaja poleks mulle halastanud ja kivid ise kinni löönud.

 Ja kannatust pole mul mitte kopka eestki. Aga ma olen lisaks metallitööle õppinud asjade rahulikult ja kiirustamata tegemist ning ehkki see ei tule veel kõige paremini välja, teen ma edusamme, seda enam, et nädala ülejäänud neljal tööpäeval saan põhjalikult läbi mõelda ja paberile panna, mida ma siis täpselt teha tahan. Pealegi ei tüdine ühe ja sama asja kordamisest iialgi ära: tegin endale kiviga ja sissevaltsitud mustriga sõrmuse ning et üks mu toredamaid sõpru teatas selle peale, et ta on ALATI sellisest sõrmusest unistanud, siis tegin talle samasuguse, ainult et teist värvi kiviga.

Madeleine

Sellist nime kannab lisaks maitsvale ja mu praeguse kodu lähedalt pärit keeksile ka üks äärmiselt tore seelikulõige. Minu suhe õmblemisega on pehmelt öeldes keeruline, sest see meeldib mulle, aga kukub reeglina üpris haledalt välja. Nii et aja jooksul on kogunenud päris palju kangaid, millest ma plaanin teha midagi « siis, kui ma õmmelda oskan ». Ja muidugi ka mitmeid-setmeid lõikeid, mille plaanin ette võtta « siis, kui… ». Aga Madeleine’i nähes ununes täiesti, et ma tegelikult õmmelda ei oska, leidus täpselt sobilik kangas ja tagatipuks toimus Isetegija foorumis õigel teemal koostööprojekt. Ja nii läkski kõik justkui iseenesest ning nüüd on mul uus seelik.

Pidasin juhistest üsna täpselt kinni, ainult ei teppinud kõiki õmblusi üle, osaliselt seetõttu, et mu kangas pole mitte teksa, vaid kergelt veniv villane, aga suuresti seetõttu, et tepinguteks mõeldud niit sai täpselt pärast teise tasku valmimist otsa. Taskuservad, see-eest, on korralikult läbi õmmeldud.

Seelik on voodrita, nagu ka originaal, aga viimasele vastupidiselt jätsin ma ära ka traksid ja pealepandud värvli, sest nendeks ei oleks sellest Abakhanist ostetud restist jätkunud. Nii et vööosa on töödeldud miidriga (mis Vintage-projektile sobilikult on kinnitatud käsitsi) ja nööbi asemel kasutasin haake, mille sain ühest Zürichi uskumatu kila-kola poest kord rongi saabumist oodates aega parajaks tehes ja mida oligi täpselt üks paar.
Seelik on aus, hoolimata voodritusest soe ja need hiiglasuured taskud on lihtsalt imelised. Kui ma sama lõike uuesti ette peaksin võtma (ja suure tõenäosusega ma seda ka teen), siis viimistlen värvli kindlasti nii, nagu seal ette nähtud, kuna praegu kipub see natuke venima, kui taskutesse midagi vähegi raskemat panna. Aga patt oleks neid oivalisi taskuid ju mitte kasutada!
AlleRaa: valisin vist antud kanga jaoks natuke lahja miidri, ta sõna otseses mõttes ei veni, vaid annab natuke järgi, aga selle tulemusena hakkab värvel (kergelt küll, aga ikkagi) lotendama. Liimiriie on väga hea mõte, katsetan – mul on nagunii plaanis seeliku alumine serv veelkord lahti võtta ja paelkandiga viimistleda.

Saaga lõpp

Jaanuaris sain pärast 3 aastat ja 9 kuud sain valmis oma esimese steekidega kampsuni, mille puhul leidis taas tõestust see, et nüri järjekindlus viib sihile, aga samuti see, et koera saba on reeglina praktiliselt võimatu ületada. Kuna aega läks nii kaua, siis märgin epopöa eraldi postina üles ja annan ka lühiülevaate kogu saagast:
2008 märts – alustan suure hooga kudumist
2008 mai – lõikan oma esimesed steegid. Kõik istub nagu valatult.
2008 juuni – alustan käiseid
2009 märts – käised küünarnukini valmis
2009 aprill – käised osutuvad liiga kitsaks ja lähevad harutamisele
2009 september – avastan, et kogu selle aja lõngakorvis vedelenud kehaosa esipool on Toskaana päikese alla kollaseks pleekinud. Pärast kolmandat käsipesu erinevate KINDLASTI toimivate vahenditega viskan jonnakalt kollaseks jääva kampsuni kehaosa pesumasinasse ja võtan sealt välja midagi, mis sobib kõige paremini selga minu väikearvutile. Pistan kogu kupatuse nii sügavale korvi kui saan ja püüan sellele mitte mõelda.
2009 september – tellin uue sinisekirju lõnga ja löön üles uued silmused
2009 november – uus keha on käeaukudeni valmis
2010 jaanuar – löön üles silmad uutele varrukatele
2011 november – varrukad valmis, steegid lõigatud. Avastan, et varrukad on taas liiga kitsad ja umbes 30 cm tuleb uuesti kududa.
2011 detsember – kõik tükid valmis. Ostan sinist niiti ja teostan esimese masinõmmeldud steegi oma elus. Ainsana on tegemata käeaugu-ja varrukasteekide katted
2012 jaanuar – õmblen paika steekide katted. KAMPSUN ON VALMIS

Rünnak jätkub

nii Teise Maailmasõja-aegsel Prantsusmaal kui ka sokirindel.

SKA Mystery Socks, mille juures kasutasin ära terve hulga lõngajuppe – väga kiirelt valmivad ja tohutult soojad sokid. Varras 2,5 ja 2.

 

Mu esimesed Wollmeise-sokid. Lõng ja värvid on tõesti oivalised, ehkki ma olen reeglina kirju lõnga suhtes üsna negatiivselt meelestatud. Keras ja kududes tundub nagu puuvill, aga väga hea soe. Ainus probleem on see, et ta annab värvi – küll mitte palju, aga siiski. Ent võib-olla pesin ma sokke ka liiga kuumas vees… Muster pärineb muuseas webzine’st Knotions ja kannab nime « Hanging Vines ». Ilmselt koon ma seda veelkord, aga nüüd juba varbast alustades. Ja teen järjekordsed põlvikud (ei tea, kas sellel haigusel on teaduslik nimi ka, kui kõik sokid põlvikuteks « lähevad »?). Varras 1,5 Addi.

Kaks ühes

Minu panus värvispektrisse, seekord kahe kuu eest korraga.
Oktoobri pruuniks on mohäärist, sokilõngast ja pärlitest müts. Ma tahtsin endale midagi 20. aastate stiilis pähe juba ammu, aga siis sattusin Ravelrys Jenny cloche’i peale. Ja poole päevaga oli müts valmis. Aga selle viimistlemise, kaunistamise ja pildistamise peale läks ligi neli kuud.


Teine värvispektri töö aga on minu suursaavutus traadiväänamise alal. Leidsin hiljaaegu Wigjigi lehekülje, kus on oivaliselt selgitatud mulle kõige suuremat peavalu tegevaid võtteid ehk siis ümmarguste aasade keeramist (ja tänu millele jõudsin arusaamisele, milleks/et mul on vaja ümarotsatange). Juba ammu olid mul olemas laavakuulid, jõepärlid ja pärlikapslid, mis ootasid pikkade silmadega oma aega. Mis siis lõpuks ka saabus ning nüüd on mul uus käekett.

(Idee pildistada ehteid raamatute peal tuleb muuseas Lucy blogist, mis on ka igas muus mõttes väga inspireeriv koht).

Attack of the killer socks

Sokid ründavad, kuna ma viimasel ajal neid ohjeldamatult koon. Praegu on pooleli SKA November Mystery, kuna see on suurepärane võimalus testida, kuidas mu tulevase uue mantelkampsuni lõngad koos välja näevad. Aga just said valmis Estheri sokid Stephanie van der Lindeni mustri järgi. Kuidagi eriti kevadised tunduvad ja sellepärast ristisin ma nad enda peas õunapuuõiteks.


Et mulle on hakanud hirmsal kombel meeldima sokkide varbast alustamine, siis tegin seda ka antud korral. Nii et ajutise ülesloomisega ja mähitud silmadega ehk short-row varbaots (tegin 5 rida « kitsendust », kuna mul on õnneks üsna lapikud varbad), tavaliste õhksilmustega kannakiil ja erinevalt originaalist mustriline kannalakk. Lisaks kasvatasin poole sääre pealt ühe silmuse lilledesse juurde, kuna vastasel juhul oleks nad koledal kombel kiskuma jäänud. Ja eelviimase ning viimase mustrikorduse juures kahandasin jälle algversiooniks tagasi, kuna sel moel ei vaja nad ülevalpüsimiseks ei kummi ega paela.
Ilusad sokid tulid ja ma olen tohutult rahul lõngaga, mida muuseas home turule passima lähen: 40% akrüüli, 60% villa, näeb välja nagu puuvillane ja on soe nagu villane. Selline roosamannaroosa mulle enamasti eriti ei istu, aga nende sokkidega läheb ta küll nagu rusikas silmaauku.
Varras 1,5 nagu ikka (ma koon lihtsalt nii lõdvalt) ja paari põlvikute peale kulus täpselt 50 grammi (järele jäi umbes 20 cm). Nii et lisaks kobedale välimusele ka igati ökonoomsed sokid, kuna tokk lõnga maksis 1.50. Aega kulus ligi kaks nädalat, aga soki number kaks tegin valmis kahe õhtuga « Die Hard » tetraloogiat vaadates. Nii et mul on vastupidi kui enamikel sokikudujatel näib olevat: mitte teine, vaid esimene sokk on valulik tulema, teine läheb juba ludinal.

Veel sokke

Kasutan sunnitud kodusolekut blogimiseks, milleks seniajani lihtsalt aega pole olnud.
Vahepealsetest asjadest olen ma ise kõige rohkem sillas vast oma oranži septembri värvispektri ja SKA SOckdown septembri projektide alla läinud asjaga, nimelt oranžid sokid Raasiku lõngast


Kusjuures fotod on tehtud mu oma väikeste pontsakate (või siis tegelikult üsna kondiste) kätega. Kokku kulus umbes 40 grammi lõng, 2,0 hiina (korea?) bambusvarras ja muster Mystery Sock by Jeanne Fahihi.
Aega läks liiga palju, sest kui olin suure hurraaga mõlemad sokid kannani valmis kudunud, siis avastasin, et vist tuleks kududa ka kannakiil. Mida ma muidugi polnud teinud ja kuna mu sõbranna, kellele need mõeldud on, ei kanna kingi number 72, siis muudkui harutasingi. Üks tarkus ka, mida sellest kudumisest õppisin: äära rullis serva sees kudusin maha elastikniidiga ja kinnitasin serva korralikult nõeludes.

Bayern Bayern über alles

sest midagi sellist nagu sealsed ja muidugi ka austria Trachten ja sokid pole mina pikka aega näinud (kui, siis võib-olla ainult Põhjamaade ja muidugi Eesti tikandites).

Eriti võimsad on nende vikeldatud sukad ja muud kudumid, millede kohta on antud välja lugeamtu hulk raamatuid, aga kõige vingemad on ilmselt Maria Erlbacheri kolm köidet kudumismustritega.
Nii et kui leidsin Yarnissima oivalise Zum Dirndl põlvikumustri, siis hakkasin seda suure innuga kuduma, nii et mul läks tegelikkuses nende sokkidega ainult nädal aega, kui kudumispäevades arvestada (vahepeal oli pikk paus johtuvalt edukalt täidetud akadeemilistest kohustustest).

Varras oli 1,5 Addi – ja siinkohal ei saa taas kord kiitmata jätta Karnaluksi, kus on olemas isegi 1,25 vardad ja korsetiluud. Näidake mõni nn. « vana Euroopa » pood, kus selline valik oleks!
Lõng on Raasiku siidi ja meriino segu, mis pildi peal tundub väga armas ja mõnus, aga tegelikkuses pole eriti kiita, kahjuks: elastsust on vähe ja põlvik kipub väga kergesti välja venima ning sestap lonti vajuma. Ka ei suutnud ma välja noppida kõiki alustaimestiku elemente, mis lõnga sees oli ning see mulle kui puhtusemaniakile suurt ei istu. Aga õnneks haaras sukad lennult üks mu siinseid kudusõbrannasid ja seega saan rahuliku südamega hakata enesele uusi kuduma, seekord juba minu vanast lemmikust Raasiku peenikesest valgest täisvillasest, mis on ennast igatpidi tõestanud. Uuel versioonil teen natuke teistmoodi, lühema varbaotsa, sest esimest varianti harutasin neli korda üles, kuna pöid tuli liiga pikk (mis teha, kui inimesel on kääbikujalad). Samuti vähendan ilmselt kannaosa, kuna seda tuleb kududa kas 1,0 varrastega (mida mul pole) või jääb see number 37 jalal pahkluu ümber lihtsalt lotendama.
*
My latest favorite WIP/VIP: Zum Dirndl stocking from Yarnissima.