Talv võib tulla

Aasta eest tõsisemalt õmblema hakates ei oleks ma iialgi uskunud, kui keegi oleks mulle öelnud, et napilt kümme kuud hiljem olen ma hakkama saanud mitte pelgalt terve hulga pulksirgete õmblustega, vaid ka mitme päris hästi istuva rõivatükiga. Ja väide, et ma võiksin kunagi õmmelda mantli, millega võiks minna mujale kui karnevalile, oleks ilmselt põhjustanud homeerilise naeru. Aga nagu ütleb Kim Basinger mu lemmik-Bondis – ära enam kunagi ütle « mitte kunagi » – : praeguseks olen valmis saanud ühe mantli, veel üks ootab nööpe ja kolmas on pooleli.

Niisiis. Mu Esimene Omatehtud Talvemantel valmis Burda lõike järgi ning oma vähesest kogemusest hoolimata sain ilusti hakkama ainult ajakirjas äratoodud juhistega (isegi vooder istus esimese korraga nagu « päris »), seda hoolimata asjaolust, et antud number oli mul olemas saksakeelsena.  Ja ehkki selle mudeli juures on « kogenud õmblejale » kolm tärni, polnud õmblemises midagi eriliselt keerukat, ilmselt tänu sellele, et jätsin ära rinna ette mõeldud volangi. Sain ilusti « jooksma » isegi mantli esi-ja tagatükkide täisnurkadega detailid – ma ei tea, milline oleks tehniliselt õige võte nende õmblemiseks, aga mina tegin nii, et panin esmalt kokku kahe tüki vertikaalservad ja õmblesin need suunaga täisnurga poole ja õmblusvaruni kokku. Seejärel ühendasin samal kombel horisontaalservad, lõikasin sälgu põhidetaili õmblusvarusse ja õmblesin lõpuks käsitsi ja masinõmbluse niidiotsi kasutades kinni nurka jäänud väikese augu. Sel moel saadud nurgad ei ole küll nugateravad, aga samas on nii praktiliselt võimatu õmblusvaru liiga kaugele katki lõigata.

kookonmanteldetailid (13)

Kangas on täisvillane ja täiesti fotografeerimatut oliivipruunrohelist värvi drapp, mille eest maksin Abakhanis müstilised 5€ meetrist, vooder õnneliku juhuse kombel täpselt sama tooni sattunud viskoos ja all-ning käiseservad viimistlesin kunagi ammu Karnaluksist « igaks juhuks » ostetud imeilusa paelaga, mida oli täpselt nii palju, et järelejäänud jupist sain mantlile tripi õmmelda.

Piltidel figureerib muuseas ka omakootud jakilõngast torusall, mis on vaieldamatult mu kõige rohkem kantud isetehtud rõivatükk. Jakivill on väga kerge ja väga soe, aga samas « hingab », nii et jahedamas ruumis võib salli julgesti kaela jätta. Ja näiliselt ülilihtne mudel on tegelikult vägagi läbimõeldud ning on tulemuseks korraga funktsionaalne ja ilus ese.

***

If a year ago, when I seriously started sewing, someone told me that a mere ten month later, I would have not only several perfectly straight seams under my belt but also quite many not so bad fitting garments, I would have never believed it. Not to mention a winter coat suitable for anything else than a (not-so-)fancy dress party. But, as says Kim Basinger in my favourite Bond – « never say « never again » ». And so, as it happens, I have thus far finished one coat, another one needs buttons and a third one is on a cutting board.

My Very First Handmade Coat comes from Burda and regardless of my little to none experience, I managed to sew it without any external assistance except the directions in the magazine (even the lining did fit on the first try!) – I must stress the fact that I had it in GERMAN. Even if it was marked with the three « intermediate » stars, I found it not particularly complicated, perhaps also because I left out the ruffle on the front piece. Even the right angles of the front and rear pieces were not particularly complex – I do not have the faintest about the orthodox procedure of sewing sharp corners but here is what I did: I first sew the vertical seam towards the angle and stopped at the seam allowance, then the horizontal seams in the same direction (towards the angles). I then cut very carefully the seam allowance  of the main piece and finally handstitched the tiny holes in the corners, using the bits of the machine thread. This way, the corners might not be razor-sharp but at least all risk of cutting too deep is averted.

Fabric is 100% virgin wool from Abakhanis, bought for an unbelievable 5€/meter and a totally unphotographable olivebrowngreen colour. I was really lucky to find an exact same tint of viscose lining; as for the body and sleeves hem, I used a bit of pretty ribbon I bought quite some time ago from Karnaluks « just beacause » and that was exactly enough for hemming and a nice hanging look.

By the way, the pictures also feature a handknit yak wool cowl, which is without a doubt my most-worn handmade clothing item. Yak yarn is incredibly light and warm but at the same time, « breathes » and thus I have worn my coal also indoors. And I can not praise the pattern enough – it seems very simple but is actually very well thought through and the result is therefore highly functional, yet beautiful.

Vanity Fair

Ehkki ma eriti ehteid ei kanna (kõlab nagu luuletus, mis?), on mul neid oma harakaloomuse tõttu alati palju olnud. Ning et viimasel ajal on tänu mu ehtehobile (või selle tõttu?) neid eriti palju tennikud, tuleb kuidagi lahendada nende säilitamise küsimus. Eriti tülikad on seejuures kõrvarõngad, sest kui sõrmused-käevõrud saab karpi ja karbist kätte kiiresti ja valutult, siis kõrvarõngastel on rumal komme puntraks muutuda. Sestap harutasin hiljaaegu kõik konksud üksteise küljest lahti ja valmistasin kaks lihtsat alust nende riputamiseks, mis on funktsionaalsed, aga näevad lisaks sellele kenad välja.

10784856_1514805592123420_1256490937_n

Pealegi on see suurepärane moodus tühja tikkimisraami säilitamiseks ja loomulikult ka sahtlisse seismajäänud peenema näputöö eksponeerimiseks – ja nii ongi üks minu raamidest kunagi viltimiskursuse jaoks ostetud tüllitükist, teine aga kunagi mulle kingitud imeilusast linikust.

pits2

Aluse valmistamine on ülimalt lihtne: vaja läheb tikkimisraami, nööpnõelu ja tükki tekstiili – viimase puhul tuleks eelistada tülli või muud hõreda koega kangast, mis lisaks oleks kergelt veniv, sest nii on teda parem raamile pingutada.

Võta raam lahti ja pane kruvita rõngas sellisele alusele, mille sisse saab torgata nööpnõelu (näiteks triikimislauale). Lõika kangast piisavalt suur tükk, et selle servad vabalt üle raami ulatuksid ja tõmba see nööpnõelu kasutades pingule.

n6eltega

Pane kohale kruviga rõngas, pinguta kruvi kinni, võta nõelad ära ja tõmba kangas nii pilgule kui võimalik (NB! tüll kipub küllalt kergesti rebenema!)

n6eladmaas

Voldi kangaservad tagasi, lõika ära üleliigne kangas ja kinnita serv vajaduse paari pistega.

Et voilà.

IMG_0201

***

Even though I do not wear lots of jewellery, I have a magpie-like penchant for shiny things and therefore I own many baubles that have been multiplying uncontrollably since I go to a jewellery course. Therefore, the problem of storage arises. Especially annoying form this point of view are the earrings who have a tedious tendency to tangle. And so I recently spent couple of hours untangling them and about 10 minutes making stands to avoid future re-tangling.

Besides the fact that they look nice, at least according to my opinion, it’s a perfect way to store unused embroidery hoops and why not, to show off a fine doily – as it happens, one of mu frames is made of a scrap piece of netting I bought ages ago for a felting course, the other ome of a lace centrepiece a friend once offered me.

To make a stand is very quick and very easy: you need an embroidery hoop, pins and a piece of fabric – the latter has to be loosely woven so you can stick the hooks into it, and have a very slight stretch so you it will be nice and smooth on the hoop.

Open the frame and put the smaller ring on something you can stick pins into (an ironing board for instance).

Cut a piece of fabric big enough so it covers easily the ring.

Pin it onto the board – take care of tightening evenly!

Put the bigger ring in place, tighten the screw, unpin the fabric and finish tightening (NB! netting tears VERY easily!)

Fold back the fabric, trim the excess and if needed, baste loosely in place the.

Et voilà!