Rünnak jätkub

nii Teise Maailmasõja-aegsel Prantsusmaal kui ka sokirindel.

SKA Mystery Socks, mille juures kasutasin ära terve hulga lõngajuppe – väga kiirelt valmivad ja tohutult soojad sokid. Varras 2,5 ja 2.

 

Mu esimesed Wollmeise-sokid. Lõng ja värvid on tõesti oivalised, ehkki ma olen reeglina kirju lõnga suhtes üsna negatiivselt meelestatud. Keras ja kududes tundub nagu puuvill, aga väga hea soe. Ainus probleem on see, et ta annab värvi – küll mitte palju, aga siiski. Ent võib-olla pesin ma sokke ka liiga kuumas vees… Muster pärineb muuseas webzine’st Knotions ja kannab nime « Hanging Vines ». Ilmselt koon ma seda veelkord, aga nüüd juba varbast alustades. Ja teen järjekordsed põlvikud (ei tea, kas sellel haigusel on teaduslik nimi ka, kui kõik sokid põlvikuteks « lähevad »?). Varras 1,5 Addi.

Attack of the killer socks

Sokid ründavad, kuna ma viimasel ajal neid ohjeldamatult koon. Praegu on pooleli SKA November Mystery, kuna see on suurepärane võimalus testida, kuidas mu tulevase uue mantelkampsuni lõngad koos välja näevad. Aga just said valmis Estheri sokid Stephanie van der Lindeni mustri järgi. Kuidagi eriti kevadised tunduvad ja sellepärast ristisin ma nad enda peas õunapuuõiteks.


Et mulle on hakanud hirmsal kombel meeldima sokkide varbast alustamine, siis tegin seda ka antud korral. Nii et ajutise ülesloomisega ja mähitud silmadega ehk short-row varbaots (tegin 5 rida « kitsendust », kuna mul on õnneks üsna lapikud varbad), tavaliste õhksilmustega kannakiil ja erinevalt originaalist mustriline kannalakk. Lisaks kasvatasin poole sääre pealt ühe silmuse lilledesse juurde, kuna vastasel juhul oleks nad koledal kombel kiskuma jäänud. Ja eelviimase ning viimase mustrikorduse juures kahandasin jälle algversiooniks tagasi, kuna sel moel ei vaja nad ülevalpüsimiseks ei kummi ega paela.
Ilusad sokid tulid ja ma olen tohutult rahul lõngaga, mida muuseas home turule passima lähen: 40% akrüüli, 60% villa, näeb välja nagu puuvillane ja on soe nagu villane. Selline roosamannaroosa mulle enamasti eriti ei istu, aga nende sokkidega läheb ta küll nagu rusikas silmaauku.
Varras 1,5 nagu ikka (ma koon lihtsalt nii lõdvalt) ja paari põlvikute peale kulus täpselt 50 grammi (järele jäi umbes 20 cm). Nii et lisaks kobedale välimusele ka igati ökonoomsed sokid, kuna tokk lõnga maksis 1.50. Aega kulus ligi kaks nädalat, aga soki number kaks tegin valmis kahe õhtuga « Die Hard » tetraloogiat vaadates. Nii et mul on vastupidi kui enamikel sokikudujatel näib olevat: mitte teine, vaid esimene sokk on valulik tulema, teine läheb juba ludinal.

Rehepapid

Oliver Kruuda

Uksekell heliseb ning pereisa läheb tuhvlite lohinal avama. Ukse taga seisab Oliver Kruuda.

“Ega peremehel mingeid ajalehti või ajakirju müüa pole?” küsib ta sõbralikult.

“Milliseid?”

“Ükstapuha. Ma ostan kõik ära.”

“Noh… Mul on siin Eesti Looduse 85. aasta numbrid,” kratsib peremees kukalt. “Kas sobib?”

“Muidugi! Andke aga siia. Ehk on veel midagi?”

“Üks vana Noorus kärbeste tapmiseks on kah siin riiulil.”

“Väga hea! Võtan!”

Kruuda loeb peremehele raha peo peale ning lahkub rõõmsalt.

Villu Reiljan

Villu Reiljan puhastab püssi. See on vana kuulus elevanditapja, millega ta on Aafrikas sadu londisteid loojakarja saatnud. Jah, see oli ilus aeg – ta oli minister ning talle kuulus kõige kaunim president maailmas. Nüüd on kõik teisiti ja teda ennast jahitakse nagu metslooma.

“Kuradi sead! Raisad!” vannub kamina juures põlvitav Janno Reiljan, kes aitab vennal pabereid põletada.

“Olgu mis on, aga elusalt mina end kätte ei anna,” kinnitab Villu. “On sul ikka meeles, Janno, kuhu sa mulle leiba, pekki ja padruneid pead tooma? See murtud ladvaga kask minu jahimeheonni lähedal. Sellest saab nüüd minu kodu.”

“Sead, raisad!” kirub Janno.

Peeter Rebane

Peeter Rebane võtab telefoni ja helistab.

“Hallo, kas sotside peakorter kuuleb? Peeter Rebane siinpool. Teate, ma ikka kangesti tahaksin seda Sakala keskust lammutama hakata, aga teie sõdite seal muudkui vastu ja siis ma mõtlesin, et astun õige teie erakonda. Et sellega peaks nagu kõik probleemid maas olema. Eks ma erakonda toetan rahaliselt muidugi ka ja Angelisse on nüüdsest kõikidel sotsidel prii sissepääs. Helkur antakse ka kõikidele liikmetele. Niisugune kena pakkumine minu poolt. Head päeva!”

Rebane paneb toru ära.

“Soh, selle asjaga peaks nüüd korras olema,” ohkab ta kergendatult.

Toomas Savi

Toomas Savi helistab Kristina Šmigunile.

“Tere, Kiku!” alustab ta mesisel häälel. “Kuidas tervis on?”

“Pole viga, tänan,” vastab Kristina.

“No siis on tore. Kuule, mulle helistas Savisaar – no sa tead ju küll onu Edgarit! Vaata, tema tahab sinu ja Andrusega mõned pildid teha. Noh, ja mõned videod kah. Ma mõtlesin, et miks mitte. Onu Edgar tuleb ise Otepääle. Olge siis Andrusega hästi viksid ja tehke, mis onu Edgar käsib. Selge?”

“Nojah…” venitab Kristina. “Eks me siis teeme. Aga ega neid pilte ja videosid Eestis ei levitata? Ei tahaks, et isa näeb…”

“Ei, ei! Onu Edgar lubas mulle, et Eestis ei näe neid keegi. Oleme siis kokku leppinud!”

Mart Laar

“Kallis, kus mu vanad tööriided on?” nõuab Mart Laar.

“Keldris kasti sees,” vastab Katrin. “On sul neid tõesti jälle vaja? Kas Aaviksoo poleks võinud seda tööd ära teha?”

“Kallike, ta on ju tartlane,” seletab Laar. “Pärast on erakond tühja õlletaarat triiki täis.”

Ta toob keldrist kasti ja võtab sealt välja musta ülikonna, valge särgi ja lipsu, mida ta kandis peaminister olles.

“No aga sinu suurromaan Alfons Rebasest,” ohkab naine. “Nüüd jääb see jälle pooleli.”

“Mis teha, isamaa nõuab ohvreid,” kostab Laar. “Ja anna mulle riiulist see Makarenko raamat noortekolooniast. Tarvis läbi lugeda, mul on ju nüüd erakonnas need Res Publica poisid. Peab kõigeks valmis olema.”

Arnold Rüütel

Ingrid tuleb tuppa, mingisugune musta kilekotti keeratud nässakas kaenlas.

“Kuule, vanamees, me peame riigilt ikka veel ühe maja küsima,” teatab ta.

“Veel ühe?” imestab Arnold. “Misjaoks?”

“Misjaoks, misjaoks! Asjad ei mahu ära! Näed, sinu vana kevad-sügispalitu – kuhu ma selle panen?”

“Voodi alla.”

“Voodi all pole enam ruumi. Kapid on puupüsti täis. Ei, tingimata on veel ühte maja tarvis!”

“Noh, eks ma siis küsin,” nõustub Arnold ja ringutab. Mõnus on ikka see pensionäri elu! Papp jookseb, nelikümmend ihukaitsjat laulavad õhtuti akna all vene romansse, lillegi liigutama ei pea. Kuldne põli!

Raivo Palmaru

Palmaru tuleb hommikul tööle, suur puldanist kandekott äsja putkast ostetud ajalehti triiki täis. Järsu liigutusega raputab ta koti sisu oma kirjutuslauale ning käratab sekretärile:

“Vaaderpass, nöör, sirkel ja apteegikaal! Ruttu!”

Sekretär ruttab ministri tellimust täitma. See aeg kui maja pealt vaaderpassi otsitakse, võtab Palmaru pintsaku seljast ja käärib särgikäised üles. Nõutud instrumendid käes, asub ta himukalt ajalehti kaaluma ning mõõtma.

Õhtuks on tulemus käes. Higine ja väsinud kultuuriminister paneb vaaderpassi käest.

“Kallutatud, täitsa kallutatud,” ohkab ta ning noogutab mõtlikult pead.

Olle Mirme

Olle Mirme libistab end jõuluõhtul tasahilju Kanal 2 suurde lauta. See on juba vana komme – pühal õhtul ka oma pudulojuste peale mõelda, neid leivaga toita, kõrva tagant sügada.

Ilus on vaadata kõiki neid rammusaid, hästi hooldatud saateid, mis kõik oma peremehele suurt tulu toovad. Kuidas juba ainuüksi Võsareporter on kosunud! Lausa naer tuleb peale nii rasvast saadet vaadates.

Kuid ega Reporterigi rahvas kehv välja näe. Ivar Vigla valmistatud salaroka peal on nende lõualotid punama löönud, tiivad tugevaks muutunud. Ning mis kõige tähtsam – munevad nagu kuulipildujad!

Aga seal nurgas on tantsutähed. Uhked, suursugused olendid, läikiv nahk lihaste ümber pingul. Selliseid iludusi pole kellelgi teisel.

Olle Mirme sirutab käe. Üks tantsutäht võtab oma pehmete mokkadega tema peo pealt leiba.

Ruhnu karu

Karude kuninga ette tuuakse kõhn ja pulstunud, kuid sellest hoolimata ulja olekuga mesikäpp.

“Oledki pikalt reisilt tagasi!” lausub kuningas. “Räägi, kuidas läks? Kas leidsid tee Indiasse?”

“Leidsin,” vastab karu. “Ma purjetasin jäätükil päevi ja öid, kuni viimaks maad silmasin. Pole mingit kahtlust, et see on India.”

“Kas seal elab karusid?” pärib kuningas.

“Ei, ainult mõned karvutud olendid, kes end ruhnlasteks nimetavad. Neist pole meile vastast. Küll aga on Indias palju mesilasi ning kuldset mett.”

“Siis saadame teele kuningliku laevastiku ja võtame selle maa oma valdusesse!” kuulutab karude kuningas ja riputab vapra meresõitja kaela ordeni.

Vjatšeslav Leedo

Jüri Ratas kuuleb õuest hirmsat puurimist ja vaatab aknast välja. Mingid mehed võtavad Vabaduse väljakul asfalti üles.

“Mis te teete?” karjub Ratas. “Nii ei või!”

“Kuda ei vöi?” küsib üks lammutaja imestunult. “See on ju nüüd Leedo Vjatšeslavi maa. Seia tuleb praamisadam.”

“Mis rumal jutt see on?”

“Pöle ta rumal midagi, täitsa öige jutt. Seia hakkab Kuivastust praam käima.”

“Ma ei luba! Mina olen Tallinna linnapea ja keelan!”

“Mis sa, jönglane, Saaremaa kuninga vastu ikke saad,” naerab mees. “Leedo paneb praamid söitma ja aamen.” Ta hakkab uuesti maad raiuma.

Marek Strandberg

Kaks koristajat pühivad harjaga riigikogu saali.

“Märtsis annan mina lahkumisavalduse sisse,” ütleb üks. „Siis tulevad ju need rohelised parlamenti. Tead küll, Marek Strandberg oma poistega.”

“No mis siis?”

“No siis on ju kõik põrand heina ja puulehti täis! Kes seda koristada jõuab! Ja siis toovad nad veel sipelgaid tuppa.”

“Ah sa taevas!” imestab teine koristaja.

“Autod on neil ka imelikud,” jätkab esimene. “Sõidavad ilma bensiinita. Rataste asemel on veskitiivad ja kui siis tuul puhub – siis veerevad nagu ma ei tea mis asjad! Viu!”

Teine koristaja lööb ehmunult risti ette.

Maadega sahkerdajad

(Vettus, Liblik, Pedjasaar, Kangur)

“Palun mind teise kambrisse üle viia!” palub üks kinnipeetav vanglaülemat. „Minu kongis on täiesti ebainimlikud tingimused!”

“Mis siis lahti?” uurib ülemus.

“No sinna pandi ju need maadega sahkerdajad! Ööd ja päevad läbi jagavad nüüd omavahel kongipõrandat. Et kes saab millise nari aluse ja kes saab lapikese paraski juures. Minul tõmbasid naha niimoodi üle kõrvade, et mulle jäi lõpuks ainult üks ruutmeeter laes. Aga mina pole ju kärbes, ma ei saa laes magada. Halastage, ülem, nende kuradi spekulantidega mina koos elada ei suuda!”

“Mille eest sa siis ise istud?”

“Ah, mina olen lihtne inimene. Tahtsin röövimise eesmärgil ühte talumeest tappa.”

Vanglaülem noogutab mõistvalt ja annab vaesele mehikesele uue kongi.

Pronksmees

Stirlitz tunneb, kuidas vasak jalg krampi kisub. Ega see ole naljaasi, päevad läbi liikumatult seista ning pronksist sõdurit teeselda. Aga luuraja töö on juba kord selline. Keskusest on antud käsk – ning Stirlitzi asi on seda täita.

Pronksmehe kohale asus Stirlitz 1991. aastal, kohe pärast Eesti iseseisvumist. Mis vanast pronkssõdurist sai, seda Stirlitz ei tea. Luuraja ei peagi kõikide üksikasjadega kursis olema. On lihtsam magada.

Tõsi, ega magamiseks palju aega jää. Stirlitzil on palju tööd. Endine suursaadik Provalov andis talle ülesande lugeda kokku kõik Tõnismäelt läbi sõitvad trollid.

Vahepeal oli Stirlitz juba sissekukkumise äärel. Tema ümber pandi politseivalve. Kuid Stirlitz keerutas end välja. Ta on ju vana kala.

Stirlitzil on ka üks unistus. Ta tahaks korra käia rahvusraamatukogu kempsus.

Enn Pant

Enn Pant ärkab hommikul räsituna, kuid rõõmsas tujus. Sõber Hunt on juba üleval ja katsub pintsakuseljalt suurt valget jalajälge maha nühkida.

“Jaa, mehed, sai alles eile lahinguid löödud!” naerab Pant ja pilgutab sõpradele silma. “Saime ise ja andsime vastu ka! Lõbus õhtu oli!”

Ta joob kraanist ahnelt külma vett ning sikutab sõber Mehtonenilt teki pealt.

“Üles, üles, hellad velled!” laulab ta. “Teate, poisid, ma olen eluaeg tahtnud piraadiks saada. Juba lapsena unistasin sellest! Ja nüüd mul ongi oma laev, kus röövida ning lahinguid lüüa! Oi, kurat, oli eile alles möll!”

“Herra jumala…” oigab uimane Mehtonen. Keegi on talle öösel rinna peale näkineitsi tätoveerinud ja röstinud kannikate vahel lõhekala.

Kalev Rebane

Suure tamme juure alla on kaevatud koobas, kuhu viib voodilinadest punutud redel. Parajasti peetakse seal ülisalajast koosolekut.

“Relvameister, palun kanna ette, millest koosneb meie arsenal,” kamandab Kalev Rebane. Käskivast häälest ja tuvisulest kõrva taga on kohe selge, et see mees on salga komandör.

Püsti tõuseb kõhn punase peaga poiss, köhatab ning loeb sõrmede peal:

“Kolm paukkompvekki, üks tongipüstol, kaks ragulkat, seitse mädamuna, üks lödi tomat, vett täis valatud kondoom ja kassiraibe.”

“Tubli!” kiidab Kalev Rebane. “Asume siis teele, patrioodid! Eestimaa on vaja päästa! Joondu! Valvel! Sammu marss! Lipp kõige ette! Laul lahti! Mu isamaa, mu õnn ja rõõm…”

Andrus Värnik

Andrus Värnik nõjatub rõduäärele. Jäle igav!

Näe, Kanter läheb alt mööda! Värnik sülitab naljaviluks. Ei saa pihta, aga Kanter vaatab siiski üles ja märkab Värnikut.

“Mis sa teed seal?”

“Sittagi.”

“No miks siis nii? Mine viska oda.”

“Ma juba korra viskasin ja nii kaugele, et ei mina viitsi seda sealt enam ära tuua.”

“No kui kaugel see ikka olla saab…”

“Tead, nii kaugel, et sina pole kodunt nii kaugel käinudki, ema ei luba,” naerab Värnik. Kanter kehitab õlgu ja kõnnib edasi.

Värnik läheb tuppa, viskab roidunult pikali ja põrnitseb lakke. Issand, no küll on igav.

http://www.epl.ee/arvamus/368241

Eestlased olümpiakülas

Andrus Kivirähk

Vargamäe vanad ja noored

Mart Siimann on vaevalt magama jäänud, kui tema ukse taga taotakse. « Püha jumal, mis siis nüüd jälle on! » hüüab olümpiakomitee esimees ega leia esimese hooga hommikumantlit. « Üldse ei anta enam rahu! »

Ta topib jalad tuhvlitesse ning avab ukse. Selle taga seisab ähmi täis Andrus Värnik. « Tulge ruttu, ujujad on kuival! »

« Mida! » ehmub Siimann. « Kuidas kuival? Nad olid ju kenasti basseinis… »

« Keegi on basseini tühjaks lasknud. »

« Oh sa kurat küll! » vannub Siimann ja tormab mööda koridori minema. « No kes siis selle seatembu tegi! Viimane kord ma tulen teiega olümpiale, nagu lasteaed, ausõna! »

Jõutakse basseinini. See on tõesti tühi, põhjas lebavad uimased ujujad ahmivad abitult õhku. Basseini servale on kogunenud ülejäänud koondislased ja vaidlevad elavalt. Kuulda on, kuidas Erki Nool kamandab Jüri Jaansonit – « Võta nüüd omapaat ja mine õngitse nad välja! » – ning kuidas Jaanson seletab, et kuna basseinis vett ei ole, siis ei saa seal ka paadiga sõita.

« Mis mokalaata siin peetakse! Keerake kähku kraanid lahti! » kamandab kohale jõudnud Siimann. Kohe hakkabki vesi jälle basseini voolama, ujujad on päästetud.

« No ma tahaks nüüd teada, kuidas see bassein tühjaks sai! » küsib Siimann. Keegi ei vasta, viimaks poetab Erki Nool: « Vahest mõni jõi vee ära? »

« Mis loll jutt see on! Kes jaksab nii palju juua? »

« Noh… elevant. Elevant võib väga palju juua. Paneb londi sisse ja imeb nii mis luriseb. »

« Kuidas see elevant peaks olümpiakülla pääsema? » käratab Siimann. « Ära aja pada! Kreekas ei elagi elevante. »

« Nojah, aga ta ehk ujus üle mere, ega Aafrika pole ju kaugel, » alustab Erki Nool, aga jääb Siimanni nägu nähes targu vait.

« Pole siin ühtegi elevanti käinud! » ütleb olümpiakomitee esimees kurjalt. « Selle basseini laskis tühjaks üks tavaline masuurikas ja küll ma juba tema nime välja uurin. Noh! Rääkige! Kas keegi nägi midagi? »

Keegi ei vasta, kõik vaikivad ning põrnitsevad oma varbaid.

Siimann hingab raskelt. No on seltskond! Muud ei tee, kui pahandust. Näe, Läti delegatsiooni juht rääkis, et temal pole oma hoolealustega mingit muret, keegi ulakust ei tee, korraldatakse lõkkeõhtuid ja lauldakse kitarre saatel. Tema ei julge lõkkeõhtust isegi mõelda, jumal hoidku, mõni põleb veel ära! Nad ei oska ju rahulikult istuda, muudkui tõuklevad ja rabelevad.

Näe, seal ta on – Kristjan Rahnu kukub korraga basseini, nii et vahepeal juba elavnenud ujujad suure hirmuga igasse kanti laiali põgenevad.

« Mis see oli! » karjub Siimann. « Miks sa basseini kukkusid? »

« Nool lükkas, » kaebab Rahnu ja ronib puristades välja.

« Vale, mina pole lükanud! » õiendab Nool.

« Ole vait! Küll ma tean sind! Muudkui kiusad nooremaid! Sa oled juba suur mees, Nool, neljandat korda olümpial, aga muudkui teed pahandust. Küllap sina olid see ka, kes basseini tühjaks laskis, mina usun küll. »

« Ei lasknud, mis häda mul oleks seda tühjaks lasta! »

« Mina ei tea, mis häda. Sul on kogu aeg mingi häda. Kas sa avatseremooniat mäletad? Teised tulid kõik kenasti tühjade kätega, aga sinul oli ilmatu lipuvolakas kaasas, vehkisid sellega ja torkisid meie ees kõndivaid neegreid tagumikku. »

« Nad peeretasid, selle pärast ma torkasin. Ega avatseremoonial ei tohi peeretada. »

« Ära räägi rumalusi, mina olin ise ka seal. Mitte keegi ei peeretanud. Nad olid väga kenad neegrid, sina lihtsalt ei saa teistmoodi, kui pead pahandust tegema. Üks väike neeger hakkas isegi nutma, sest sa lõid talle lipuga vastu pead! »

Nool kehitab õlgu ja tammub jalalt jalale. Siimann silmitseb teda kurjalt. Küll on nuhtlus! Aga ega ainult see Nool üksi, need teised on ka parajad. Nagu kevadised vasikad! Igal öösel viiakse tüdrukute tubadesse sisalikke ja loobitakse aknast sodi alla. Jalgratturid tegid oma joogipudelitest pritsid ja kastsid möödujaid. ROK-i president ise sai veejoa otse näkku! Ja alles eile tõstis Indrek Pertelson purjetaja Imre Taveteri koos purjekaga puu otsa. Tuli kutsuda pritsimehed, muidu meest alla ei saanud!

Siimann ohkab. Teine kord ta selle kambaga enam nii kaugele sõitma ei hakka, teevad kahe-päevase ekskursiooni Saaremaale ja käib küll.

« Ma lähen nüüd magama! » ütleb ta. « Ja palun, ärge tehke enam lollusi! Ma tõesti väga palun, katsuge natukenegi inimesed olla! »

Kõik noogutavad vaikides. Vaevalt on aga uks Siimanni järel sulgunud, kui puhkeb lärm.

« Kas sa seda tead, et kui tõmmata keelega üle olümpialipu, siis näeb Riia linna? » küsib Erki Nool Gerd Kanteri käest.

« Ei tea. Aga kuidas sa sealt keelega üle tõmbad, lipp on ju kõrgel. »

« Mis sest, sinna saab ju ronida! Lähme, lähme! »

Aleksander Tammert ilmub võidukalt uksele, järjekordne sisalik käes. Naised hakkavad kiljuma.

A SUIVRE http://www.ms.ut.ee/mart/raamat/kivirahk/kingsepp.htm

ETV Spordireportaazid 1955-1998

* Jaa, Wassbergist ei ole täna meest.
* Bauer laseb maandumisel veidi alla.
* Ja nüüd finisheerib Berit Aunli, kes vahepeal on saanud lapse.
* Viimasel 2-l kilomeetril ei lasknud Matikainen kedagi oma rinnale.
* Ai-ai-ai. Viimases kurvis Savolaineni sisemine jalg pettis.
* Primos Ulaga ajab nüüd parema käega õhupatju laiali.
* Suusahüpetes tuleb kõik väljaulatuvad kehaosad aerodünaamiliselt kinni katta.
* Suusastaadion on tehtud selliselt, et kõik naised käivad siit meie alt tiiru läbi.
* Odaviske võitis Fatima Whitbread, kes on sündinud Küprosel ja kodustatud Inglismaal.
* Meie oleme oma toimetuses asjad sättinud nii, et olümpiamängud hakkavad laupäeval.
* Neljateistaastastel tüdrukutel on praegu parim jooksuaeg.
* Orienteerumine on sellepärast tore, et siin saavad ka vanemad mehed ja naised selle asja metsa vahel nii ära õiendada, et keegi pealt ei näe.
* Kuke hani maandus vastaste väljakupoolel.
* Abeljanov ei saanud vastu instrumentigi.
* Salumets pani Metstaki istuma.
* Algab matk mööda isaste võitlusradu.
* Pealtvaatajatel läks asi põnevaks, kuna Teesalu ja Reinup kruvisid asja nii üles, et lase aga olla.
* Tallinna Näidislinnuvabariigi väravpallinaiskond jõudis Tallinnasse tagasi.
* Tallinna Kalevi ja Riia ASK vahelises mängus on seis viigiline 0:3.
* Kiirhaisutamises olid Nõukogude sportlased jälle tublid.
* Tõusva maa päikese pojad Jaapanist on Tallinnas haruldased külalised.
* Tallinna naha- ja suguhaiguste tootmiskombinaadi Kommunaar spordipäev.
* Väikeste Fääri säärte jalgpallimeeskond võitis Austria 2:1
* Jelena Golovina on sõna otseses mõttes Kaija Parve järeltulija.
* Ja nüüd kogunevad autasustamispoodiumi ette fotograafid, teiste hulgas sihib oma pika toruga võitjaid ka meie teenekas Lembit Peegel.

Punk ja spunk: Wimberg kui erinewus

Punkkriitik Udo Uibo tunnistab, et Jürgen Rooste luulekäsitus tekitas tal närvivapustuse ja tõi pisarad silma

Kui Jürgen Rooste mulle kunagi möödaminnes mainis, et ta on koostanud eesti punkluule antoloogia, äratas asi minus tõsist huvi, nii et kui see punkraamatuke ilmus, läksin kohe Kupra punkraamatupoodi ja tegin lõdva liigutusega investeeringu oma punktulevikku. Sooritanud nimetatud punkakti, tulin tagasi oma punktoimetusse, viskasin ennast mõnusalt pikali sovetiajast pärinevale punkdiivanile ning avasin väidetava punkantoloogia, valmis vapustavateks punkelamusteks.

Ja ega vapustused lasknudki ennast kaua oodata, vaid tulid robinal üksteise järel esimesest leheküljest alates. Ma tundsin üha rohkem ja rohkem, kuidas pea läheb umbe ja ihu imelikuks: Juhan Saar… Arvi Siig… Joel Sang… Ott Arder… Albert Trapeezh… Matti Moguchi… Kõik justkui vanad tuttavad ja mõni nagu isegi väikestviisi sõber. Sain natukese pahaseks, miks need vennad oma punkarlikku olemust on nii suure hoolega varjanud ja ajavad oma pungivärki nagu pisuhännad vargsi öö hõlma all, nii et sellest on teadlik üksnes öökuningas Jürgen. (Järelsõnas avaldab ta veel kahetsust, et « millegipärast » on raamatust välja jäänud Hando Runnel ja Ilmar Trull, vinged pungitaadid ju vist nemadki.)

NO HEAKENE KüLL, Juhan Saare « Üht sõna » laulis jah kunagi Propeller ning Siia ja Sanga tekste on siin-seal samuti ette kantud, aga Propa laulis ka soome rahvalaulu « Ridi-radi-ralla, pakane on valla ». Kas sedagi tuleb nüüd punkluuleks pidada? J.M.K.E. on esitanud Tsaari-Venemaa hümni, kas ka see on punkluule? Soome rahvas ja vene tsaar kui punkarid? Tere talv ja soe suvi! End üheksakümnendatel aastatel punkbändideks tituleerinud loomingulised kollektiivid on teinud viise Heiti Talviku ja Indrek Hirve, Rudolf Rimmeli ja J. D. Salingeri sõnadele. Kas noodki väärikad isandad on punkarid? – Et see intrigeeriv mõtteke on raamatu koostaja peast tõepoolest korraks läbi lennanud, ilmselt küll ajutegevuse vaikse jõudeoleku üürikesel viivul, sellele kipub osutama ka vastuseta jääv küsimus järelsõnas: « Indrek Hirv kui punkluuletaja? »

Vahepeal tuleb põgus peotäis Tõnu Trubetsky, Merca, Villu Tamme, Freddy, Ämblik-Make jt tekste ning asi on mõnda aega mõistusega haaratav. Lõpuks aga jõuab järg koostaja isiklike sõpradeni, elurõõmsate Võrumaa poiste Contra, Aapo Ilvese ja Olavi Ruitlaseni, ning siin kippus mu arunatuke jälle üles ütlema. Olin ju seni pidanud punki puhturbaanseks nähtuseks…

Kuid ega Euroopa Liidu poolt pealesurutud väärdogmadest lahti ütelda pole kunagi hilja, eriti kui seda tehakse sõpruse nimel ja anarhia musta lipu all. Sest sõprus on õilis maskuliinne tunne ja sõpru tulebki jõuliselt haipida. Jürgen Rooste elus etendab teadupärast kõige suurema sõbra, tema nö Leopoldi rolli üks ilus pikk poiss, üks teatav noorkirjanik Wimberg. Nad on kaksikvennad nagu Lenin ja partei ning kuuluvad ühte nagu Gailit ja Visnapuu, võib-olla koguni nagu meri ja tuul. Kui Jürgen oma armastatud Leninist, Gailitist ja Leopoldist silmagi pilgutamata punkluuletaja teeb, siis ei tohiks küll ükski konn köhida ega koer haukuda, et tegemist on justkui sõpruskondliku mänguga või nii. « Las poiss paneb, õige mul Jüri mõis või asi! Ega kõike saa ikka mõistusega võtta, mees, vahel tuleb lihtsalt tunnetada, aduda ja hoomata, kas tead, » sisendasin endale nagu kõikemõistev avarahingeline kultuurikana. « Punk on fiiling, mees. Küsimus on fiilingus. »

Püüdsingi tunnetada ja aduda ja hoomata, aga ei olnud vist parajasti tunnetamise, adumise ja hoomamise tuju ning ka fiilingut polnud kohe käepärast võtta. Tekkis hoopis kiuslik tahtmine selgusele jõuda, mis raamat see ikka selline on, mille Jürgen Rooste on koostanud ja lugejate ette saatnud, usurpaatorlik punkluule etikett küljes.

ARVASIN, ET VõIB-OLLA AITAB MIND ree peale järelsõna. Aga oh issand ja kõik tema tiivulised inglid, keda on kokku mitu tuhat tükki, see oleks tulnud küll lugemata jätta. Neljale lennukale leheküljele pole fakte eriti jagunud, aga laialivalguvaid mõtteid on nii palju, justkui oleks see manifest kirjutatud « kõva põllumehe auru all », nagu August Alle väitis kord ühe Henrik Visnapuu samalaadse, ent märksa selgemasisulise teksti puhul, või nagu oleks kirjutaja võtnud lähtekohaks Arvo Valtoni aforismi: « Segases mõttes peitub rohkem võimalusi. » Eks seda verbaalset pussu ole juba sisse hingatud küll, eriti üheksakümnendatel aastatel, aga Jürgen on seekord pannud nii vägeva käraka, et sellega ei saaks meie parimad sellealased jõud Peeter Künstler, Valle-Sten Maiste ja Berk Vaher ka kolmekesi koos hakkama.

Au ja kiitus sulle, Jürgen! Sa oled üle pika aja esimene mees, kes suutis mind nutma panna. Sest jah, mis seal salata, kui ma jõudsin järelsõnas pärast kõiki « ideaalseid dekonstruktoreid », « intellektuaalselt rikkumata objektiive », « ajateadlikke ning poose loopivaid filolooge » ja « sotsiaalseid teisi » (vaesed, vaesed punkarid, seda pole nad küll kuidagi ära teeninud) sinna kohta, kus « Wimbergi ähvardav kuju » on « erinewus », siis hakkasid mu silmist sirinal jooksma pisarad ja üldse tekkis tunne, et tokerjad aina hääbuvad ja tääbuvad ning aeg oleks mööda plekktoru igaviku poole roomata, murumunad mõistagi ontlikult suus.

Jürgen Rooste koostatud luulevalimiku võtan ma igavikku siirdudes loomulikult kaasa, sest iseenesest on see tore raamat, kuigi pungiga tal suurt pistmist ei ole ja suurema osa võtavad enda alla täiesti suvalised lullad kirjanduse perifeersema poole pealt, milletaolisi üheksakümnendate aastate omakirjastuslikke väljaandeid lapates oleks võinud kuhjakaupa juurde leida. Näiteks Mel Pika « Lollennium » on väga punk raamat, ega teede- ja sideminister Toivo Jürgenson seda asjata ei toetanud. Ka Maie Parrik on õudselt punk, eriti tema « Matkalaulu » kaheksas rida « Baba raba raba » (vt lk 81). Aga oh, neid on ju terve leegion, üks parem kui teine, ja mõned on ka uude kirjanike leksikoni nopitud, aga need on üldiselt üsna ilmetud tegelased, välja arvatud muidugi Urmas-Armas-Ingel Pilu-Kelluke Tigane, kes on tõesti punk tegija. Selliseid on aeg-ajalt päris tore lugeda, nii nagu purjuspäi on tore suvalises seltskonnas Raadio Elmarit kuulata ja kaasa jaurata. Tunned kohe, kuidas Wimbergi poolt põlatud halb elitaarsus sinust taganeb ja sa ei ühine mitte üksnes kogu inimkonnaga, vaid ka kogu loomariigiga ja kõikide mineraalidega, tarikad, orikad, kesikud, kusikud ja meie kaunis pankrannik kaasa arvatud.

Tõsi küll, mina ise seda kõike pungiks ei nimetaks. Pipi Pikksukal jäi sõna « spunk » õige tähendus leidmata ja ta andis selle mingile poologarale oimetule putukale, aga mina lisasin punase vildikaga « s »-tähe hoopis Jürgeni raamatu alapealkirjale ja tundsin kohe, et nüüd on kord majas. « Valik eesti spunkluulet 20. sajandi teisest poolest » – jah, seda see raamat tõesti on.

P. S. JüRGEN ROOSTE spunkjärelsõna lugemine tekitas minus tõsise hingelise vapustuse, ja nagu lugeja võib eelneva nn arvustuse põhjal hõlpsasti tuvastada, pole mu aju praegu päris korras. Kolleegid käskisid ajutegevuse ergutamiseks võtta fosfokoliini-nimelisi tablette, mida soovitatakse tudengitele sessi ajal ja vanainimestele ka ilma igasuguse sessita. Rääkimata jäi pealkirjas lubatud Asta kassist… Ei, tegemist oli Asta kasega… Täpsemini Asta Kasega… Jah, « Asta Kask »… See kaheksakümnendatel tegutsenud ilusa eesti nimega rootsi punkbänd (vt http://www.astakask.com)… Küllap oleks temagi võinud olla Jürgeni antoloogias… Aga miks? … Või miks mitte? … Kurat seda teab… Jürgen, võtame fosfokoliini, võtame koos.

« Tagasi prügimäele ». Valik punkluulet 20. sajandi teisest poolest.
Koostanud Jürgen Rooste. Tänapäev. Tallinn, 2000. 117 lk.

Eesti Ekspress 25. jaanuar 2001