Gérard

Ma olen suhteliselt aeglane õmbleja ja seda erinevatel põhjustel, aga ennekõike seepärast, et alatihti tuleb ette hetki, kui ma lihtsalt unustan ennast mõnd eriti hästi õnnestunud detaili, nööpi, niiti või kangast imetlema ning õmblemise lihtsalt ära. Ja et seekord oli imetlemist väärt asju hulganisti, läks suhteliselt lihtsa jakiga ligi kaks kuud. Aga siin ta on: kaua tehtud, kaunikene ehk minu Gérard.

gerard (2)

Ennekõike on võrratu see täisvillane kollane LV kangas, mille tellisin tõelisest õmblejate paradiisist Bennytexist: ta on ülerõivaks pisut õhuke, aga kuna mul õnnestus leida täpselt õiget värvi viskoosvooder, püsib jakk ilusti vormis. Krae stabiliseerimiseks teppisin selle servad läbi ja heleda kanga määrdumise vältimiseks töötlesin nii krae kui reväärid tärklisega, mis õigustas ennast igati – kandsin jakki kaks nädalat pea iga päev (sealhulgas kokku 20 tunni autosõidu vältel) ja tärgeldatud kohad on täiesti puhtad.

Teine detail, mille üle ma (igasuguse tagasihoidlikkuseta, eks ole?) ülimalt uhke olen, on nööbid ja nööpaugud. Esimestega vedas mul muuseas koletul kombel: kunagi oli mul ilusate suurte kaetud nööpidega talvemantel. Kahjuks pidas see vastu ainult kaks aastat, aga nööbid olid mul seniajani alles. Nende lahti-ja uuesti kokkumonteerimine osutus arvatust lihtsamaks ning nööbid tulid igati kobedad. Katmiseks kasutatud kanga töötlesin muuseas samuti tärklisega, esiteks samal põhjusel nagu krae ja teiseks, kuna katsetamisel selgus, et vaheriiet kasutades jääb kangas liiga jäik ja paks ning nööbi pealmine osa ei jää kinni.

Nööpaugud ei tekita minus isegi vastava tallaga ja tavakangaste korral sooje tundeid. Aga Gérard’i nööbid olid esiteks palju suuremad kui tavamasina nööpaugutald oleks õmmelda võimaldanud. Ja teiseks on see imeline kollane villane panamakoeline, mis tähendab, et ettevaatamatul käsitsemisel hargnevad servad hirmuäratava kiirusega üles. Aga pärast nädalast katsetamist sain ka nendega hakkama: tavaliselt suuremad nööpaugud tuleb lihtsalt kas kriidi või niidiga kangale märkida ja õmmelda väga aeglaselt ning täpselt. Ja nende stabiliseerimiseks kasutasin spetsiaalset rebitavat, vist lapitehnika jaoks ette nähtud vaheriiet, mis lisaks kanga tugevdamisele tegi pisterea ka kenasti reljeefseks.

gerard (13)k2isJa lõpuks on fantastiline ka lõige, mida kasutasin: Republique du Chiffoni paljukiidetud Gerard. Nagu kõik need, kes selle jaki enne mind on õmmelnud, olen ka mina vaimustuses sellest lihtsast, aga samas originaalsest lõikest ja Géraldine on minu arvates üks väheseid modelleerijaid, kelle lõikeid tõesti tasub osta.

***

I am a slow sewer for many different reasons but mostly because I often forget about sewing and myself in admiration in front of a detail, a fabric, a button or a thread. And as this time, I had very much to admire indeed, this simple jacket took almost two months to finish. But it’s ready at last and I am am proud to present mu Gérard.

First of all,  the fabric is a dream: it’s a yellow 100% wool panama form the sewers-heaven-on-Earth Bennytex. It is just a bit light for an overgarment but as I managed to find just a right viscose lining, the jacket holds it’s shape impeccably. But nevertheless, I topstitched the edges of the collar to further stabilise it and to avoid it getting dirty after the first wear, starched both the collar and the lapels which I found out was not a bad idea at all as after wearing it for two weeks almost every day (including during a 20-hours car ride) and the starched parts are impeccable.

Another detail I am ridiculously proud about are the buttons and buttonholes. I got really lucky with the former: once upon a time, I had a beautiful winter coat with even more beautiful big covered buttons. Unfortunately, it only lasted for two years, but I had kept the buttons. And so I took the buttons apart, re-covered them and voilà – had exactly what I needed. By the way, the fabric I used for covering was statched too, for the same reasons as the collar and also because interfacing made it too stiff and too thick to be able to re-mount the buttons properly.

As for buttonholes, I do not like them even when I use small buttons and ordinary fabrics. But here I had enormous buttons, too big for my machine’s buttonhole foot. And also, this extraordinary fabric frayed like mad. But after a week of trial and error, I did get it: first, if your buttonholes are very big, you just have to mark them carefully on your fabric, either with thread of with chalk. Ahd to stabilise them, I used the tear-off interfacing (intended, I think, for patchwork) which, as an added bonus, gave a nice definition to the stitching.

And as they say, last but not least, I loved the pattern – Gerard from Republique du Chiffon. As all those many who have sewn this before, I find this simple but at the same time original pattern absolutely fantastic. And as far as I am concerned, Géraldine is one of the rare indie designers who’s patterns are truly worth each penny you spend for the,

Septemberfest

Järgmine punkt minu selle aasta puhkuse käsitööagendas oli valmis kududa maailma kõige ilusamast sinepikollasest lõngast  kampsun, mida alustasin läinud aasta oktoobris, ent mis lõnga otsasaamise tõttu äärepealt polekski valmis saanud. Ent õnneks on olemas Ravelry ja tänu Caroline‘ile leidsin vajaoleva ja täpselt samast partiist toki.

kamps-blog1

Mustriks on Knittys vabalt saadavalt olev Forecast, mida kord varem juba kudunud olen ja mille juures tegin täpselt samad muudatused nagu eelmise variandi juures: jätsin ära soonikud ja jätkasin nupurida ka servadesse. Ja ehkki sel moel muudab kampsun kandja kõike muud kui voolujooneliseks, meeldib ta mulle nii rohkem. Nupud on kootud heegelnõelaga ja « jaapani moodi » (st alustuseks 3-4 silmaga heegelkett, siis vaheldumisi õhksilmus ja lõngakeerd läbi silmuse, lõpuks üheks silmuseks kokku) ja ehkki lõnga-ning töömahukad, on lõpptulemus kuhjaga seda väärt.

Juba valmis kamps seisis veel umbes kaks kuud ja seegi kord materjalipuuduse tõttu: nimelt olid mu tagavarades ideaalselt sobivad metallnööbid, aga paraku ainult kuus tükki, samas nööpauke oli kaheksa ja vähemaga oleksid nööbiliistud lokkima hakanud. Aga nööpidega ei vedanud samamoodi nagu lõngaga ja sestap olen endiselt antiikpronksi värvi 1,5 mm kannaga metallnööpide otsingul – pakkujale vääriline tasu ja mu igavene tänu.

20141025_194857_medium

Lõngaks on Cascade 220® Heathers ja värviks Birch (mis ajas mind kogu aeg itsitama, sest kangastusid kollase tüvega kased – aga ilmselt on nimi pandud siiski lehtede, mitte puu enese järgi), mida kulus täpselt 6 tokki.

Selle kampsuni juures võtsin esmakordselt südame rindu ja pesin kudumit ema õpetuse järgi pesumasinas: 30 kraadi, villaprogramm ja 400 tsentrifuug. Ja nagu ikka tema puhul, oli ka see kuldaväärt nõuanne: kampsun ei viltunud mitte karvavõrdki ja selle vormivenitamine oli tänu ideaalsele niiskusatmele lapsemäng (muuseas, olen pärast esimest korda katsetanud nii muude täisvillaste, mohääri kui ka beebimeriinoga ja tulemus on alati olnud perfektne).

***

Item number two on my holiday knitting agenda was to finish a warm cardigan of absolutely divine mustard colour that almost never was because I run out of yarn mid-sleeve. But luckily there is Ravelry and Caroline had a skein of the exact same dye lot she very kindly sent me.

Pattern is called Forecast (freely available on Knitty) that I have already knit once. I made the same modifications as for the first version, i.e. omitting the ribbing and extending the bobble and cable pattern to the borders. Even if it is all but slimming, I like the final result better this way. Bobbles are knit « japanese way » (on a crochet chain) and though they eat yarn and time, the final result is laregly worth it.

The finished cardi had to wait another two months because this time, I run out of buttons – I had perfect ones in my stash but the snag was, I only had 6 of them when I needed 8. But I had not the same luck as for the yarn and had to buy another ones. Nevertheless, I am still looking and therefore, my eternal gratitude (in addition to fair pay) to anyone who offers me antique bronze, shaft, 1,5 mm buttons as on the picture.

Yarn is Cascade 220® Heathers and the colourway is called Birch (which made me giggle because I vividly imagined YELLOW birches, instead of black and white – but I suppose it refers to the leaves after all) and I used up exactly 6 skeins.

It was my first try at machine-washing a handknit item according my Mom’s directions: 30 degrees C, woolwash and 400 tumble.  And as usual, her advice was pure gold: not only did the cardi not felt even the slightest, the (usually very cumbersome for me ) blocking was a breeze because the level of humidity was perfect. For what it’s worth, I have tried with different wools, including mohair and baby merinos  since, always with the same spectacular results.

Vanity Fair

Ehkki ma eriti ehteid ei kanna (kõlab nagu luuletus, mis?), on mul neid oma harakaloomuse tõttu alati palju olnud. Ning et viimasel ajal on tänu mu ehtehobile (või selle tõttu?) neid eriti palju tennikud, tuleb kuidagi lahendada nende säilitamise küsimus. Eriti tülikad on seejuures kõrvarõngad, sest kui sõrmused-käevõrud saab karpi ja karbist kätte kiiresti ja valutult, siis kõrvarõngastel on rumal komme puntraks muutuda. Sestap harutasin hiljaaegu kõik konksud üksteise küljest lahti ja valmistasin kaks lihtsat alust nende riputamiseks, mis on funktsionaalsed, aga näevad lisaks sellele kenad välja.

10784856_1514805592123420_1256490937_n

Pealegi on see suurepärane moodus tühja tikkimisraami säilitamiseks ja loomulikult ka sahtlisse seismajäänud peenema näputöö eksponeerimiseks – ja nii ongi üks minu raamidest kunagi viltimiskursuse jaoks ostetud tüllitükist, teine aga kunagi mulle kingitud imeilusast linikust.

pits2

Aluse valmistamine on ülimalt lihtne: vaja läheb tikkimisraami, nööpnõelu ja tükki tekstiili – viimase puhul tuleks eelistada tülli või muud hõreda koega kangast, mis lisaks oleks kergelt veniv, sest nii on teda parem raamile pingutada.

Võta raam lahti ja pane kruvita rõngas sellisele alusele, mille sisse saab torgata nööpnõelu (näiteks triikimislauale). Lõika kangast piisavalt suur tükk, et selle servad vabalt üle raami ulatuksid ja tõmba see nööpnõelu kasutades pingule.

n6eltega

Pane kohale kruviga rõngas, pinguta kruvi kinni, võta nõelad ära ja tõmba kangas nii pilgule kui võimalik (NB! tüll kipub küllalt kergesti rebenema!)

n6eladmaas

Voldi kangaservad tagasi, lõika ära üleliigne kangas ja kinnita serv vajaduse paari pistega.

Et voilà.

IMG_0201

***

Even though I do not wear lots of jewellery, I have a magpie-like penchant for shiny things and therefore I own many baubles that have been multiplying uncontrollably since I go to a jewellery course. Therefore, the problem of storage arises. Especially annoying form this point of view are the earrings who have a tedious tendency to tangle. And so I recently spent couple of hours untangling them and about 10 minutes making stands to avoid future re-tangling.

Besides the fact that they look nice, at least according to my opinion, it’s a perfect way to store unused embroidery hoops and why not, to show off a fine doily – as it happens, one of mu frames is made of a scrap piece of netting I bought ages ago for a felting course, the other ome of a lace centrepiece a friend once offered me.

To make a stand is very quick and very easy: you need an embroidery hoop, pins and a piece of fabric – the latter has to be loosely woven so you can stick the hooks into it, and have a very slight stretch so you it will be nice and smooth on the hoop.

Open the frame and put the smaller ring on something you can stick pins into (an ironing board for instance).

Cut a piece of fabric big enough so it covers easily the ring.

Pin it onto the board – take care of tightening evenly!

Put the bigger ring in place, tighten the screw, unpin the fabric and finish tightening (NB! netting tears VERY easily!)

Fold back the fabric, trim the excess and if needed, baste loosely in place the.

Et voilà!

Vana arm ei roosteta

… sobib suurepäraselt iseloomustama ristpiste ja minu suhet: algas see päris väiksena vanaema kõrval, jääb aeg-ajalt aastateks soiku, aga kui taas tikkimistuju tuleb, siis meeldib ta mulle ühtviisi alati. Seekord oli tujutekitajaks imeline raamat nimega Storyland cross stitch (mida võiks tõlkida näiteks Ristpistetikandeid muinasmaalt), autoriks Sophie Simpson ehk What Delilah Did.

 IMG_0144

Raamatus on 15 ühekorraga vanaaegset ja samas väga värskelt mõjuvat mustriskeemi (aga nagu öeldakse, uus on hästi unustatud vana). Eriti toredaks ja teistest sarnastest väljaannetest erinevaks aga teevad selle teksti sees tõesti ainult ilu pärast olevad pildikesed ja lustakad muinaslood, mis iga mustri juurde käivad, nii et oma nime vääriliselt on see korraga nii käsitöö-kui juturaamat.

Kuna ma plaanin varem või hiljem valmis tikkida enam-vähem kõik raamatus leiduvad skeemid, siis võtsin esimesena ette ühe mahukaima neist – Kuldse kuningakrooni (Golden Crown).

Põhjaks on elevandiluuvärvi Aida, taguseks pooleliolevast kleidist üle jäänud kollane puuvillane ja niidiks DMC metallikmulinee – viimane oli mõnevõrra pettumustvalmistav, sest metallniit on tavalisele kollasele niidile ümber keritud ja kipub eriti silmalise lõpus viimasest eralduma. Samas mul sarnaste mulineedega kogemus puudub, nii et võib-olla olen ka asjatult kriitiline. Ja et padjal üksi liiga igav poleks, tegin talle kotiriidest ja punasest voodrisiidist seltsiks teise, ka muinasjutu-teemaga haakuva põdrapildiga padja, mille juures kasutasin kunagi ammu ostetud šablooni ja punast kangavärvi.

***

Cross-stitch and I, we probably have a relation that could be described with « old flame never dies »: I learnt it from my Gran, do not touch an embroidery needle for years sometimes, but in the end, always come back to it with the same ardour. This time, the flame was revived by a fantastic book form Sophie Simpson, AKA What Delilah Did, Storyland cross stitch.

I will not repeat the rave reviews that this book has, quite deservedly, had from many people, just one thing: you do not have to cross stitch to enjoy it because in addition to the charts, it also contains a series of  sometimes funny, sometimes a bit dark, but always witty stories about the characters depicted.

As my intention is to stitch everything form this book, I chose the Golden Crown to start with. I used ivory Aida and DMC Metallic Thread – the latter was a bit disappointing as the metal thread tends to unwind from the plain yellow core pretty easily. Then again, I have no experience with this kind of thread so perhaps it’s always like this.

And as the crown looked lonely alone, I made another cushion, this time of red poly silk lining and hessian, using a stencil I bought ages ago and some red fabric paint.

Carme

Mu senised õmblustöö-alased katsetused on kuni viimase ajani olnud pehmelt öeldes tagasihoidlikud: käsitöökottidest kaugemale ma ei jõudnud ja isegi nende juures oli suuri raskusi õmbluste kenasti sirgeks saamisega. Osaliselt oli asi muidugi ka selles, et ma kipun asju, mis kohe täpselt nii välja ei tule nagu ma tahan, üsna kergekäeliselt nurka viskama… Aga selle aasta alguses tekkis mul järsku peaaegu trots, et kas ma siis tõesti õmblemist selgeks ei saagi, ja sestap olen nüüdseks peaaegu pool aastat usinasti masinat vuristanud, lugematuid kordi harutanud, mitu korda oma näppe veristanud (ja kirunud), aga kõige selle juures väga palju õppinud. Nii palju, et otsustasin lõpuks katsetada ka mõne « päris » asjaga ja valik langes pluusile nimega Carme.
Selle raskusastmeks on märgitud 2, st mitte päris algaja õmbleja, aga kuna juhised on äärmiselt selged ja pildirohked, tundus kõik mulle teostatav. Ja eks ta seda oligi, hoolimata asjaolust, et pluusil on terve rida toredaid, aga töömahukaid detaile (volditud passe, kanditud mansetilõhikud, varrukatripid ja püstkrae). Ainus keerukas asi, millega ma ei riskinud seekord katsetada, olid nööpaugud – nende asemele panin kinnisteks trukid.
Muidugi oskasin seejuures oma elu ka kenasti keerukaks teha. Olen kevadest peale õnnelik overlokiomanik ja püüan seega kõik õmmeldava ka seestpoolt kenaks saada. Aga kuna mingil ainult mulle endale teadaoleval põhjusel ei ääristanud ma mitte detaile, vaid juba valmis õmbluste varusid, ei jäänud õnnetus tulemata. Külgede ja varrukatega läks kõik ludinal, aga passe juures hajus mu tähelepanu ainult hetkeks ja tulemus oli selline.
1b9ea-carme236nnetus
Aga pärast esimest ehmatust ja ahastust, sest pluusiriideks oli Abakhanist leitud 1,30 m rest ja sellest jätkus ka üheks pluusiks väga napilt, selgus, et kui triikida katkilõigatud kanga alla kitsas riba liimiriiet, paistab see välja ainult juhul, kui tõesti nina vastu panna. Kuna algusest peale oli selge, et kangast on liiga vähe, siis tegin passe, krae ja kätised kergelt venivast puuvillasegust.
Samas olen ma suisa narrilt rahul pluusi varrukatega, mille õmblused tulid peaaegu täiuslikult sümmeetrilised.
***
My sewing experiences have been pretty limited up to now, meaning I truly had a hard time to sew a straight seam (I only recently discoered there is a special machine foot for this). But one of my this-year’s resolutions was to remedy this so since January, I have been sewing, unpicking, cutting my fingers, (silently) cursing, but slowly learning to sew not only straight but also curved seams and all other sorts of things. Thus, leading me to tackle Carme. It’s not exactly a beginner’s model but nothing hugely complicated either – my main problem was that I only had a 1,30 m piece of fabric from Abakhan AND it had stripes so out of a question to ignore the grainline. But as « The fool who persists in his folly will become wise » and in the end, thanks to the fact that I used another fabric (slightly stretchy cotton) for collar, placket and cuffs, I managed to squeeze all the pieces out.
I also discovered that serging that usually makes your life much easier, can also make it miserable – demonstration above: I lost concentration for a fraction of second and cut into the front. But luckily, a piece of iron-on interfacing can do miracles and the ruined part now looks as if the fabric had some kind a small defect.

Madeleine

Sellist nime kannab lisaks maitsvale ja mu praeguse kodu lähedalt pärit keeksile ka üks äärmiselt tore seelikulõige. Minu suhe õmblemisega on pehmelt öeldes keeruline, sest see meeldib mulle, aga kukub reeglina üpris haledalt välja. Nii et aja jooksul on kogunenud päris palju kangaid, millest ma plaanin teha midagi « siis, kui ma õmmelda oskan ». Ja muidugi ka mitmeid-setmeid lõikeid, mille plaanin ette võtta « siis, kui… ». Aga Madeleine’i nähes ununes täiesti, et ma tegelikult õmmelda ei oska, leidus täpselt sobilik kangas ja tagatipuks toimus Isetegija foorumis õigel teemal koostööprojekt. Ja nii läkski kõik justkui iseenesest ning nüüd on mul uus seelik.

Pidasin juhistest üsna täpselt kinni, ainult ei teppinud kõiki õmblusi üle, osaliselt seetõttu, et mu kangas pole mitte teksa, vaid kergelt veniv villane, aga suuresti seetõttu, et tepinguteks mõeldud niit sai täpselt pärast teise tasku valmimist otsa. Taskuservad, see-eest, on korralikult läbi õmmeldud.

Seelik on voodrita, nagu ka originaal, aga viimasele vastupidiselt jätsin ma ära ka traksid ja pealepandud värvli, sest nendeks ei oleks sellest Abakhanist ostetud restist jätkunud. Nii et vööosa on töödeldud miidriga (mis Vintage-projektile sobilikult on kinnitatud käsitsi) ja nööbi asemel kasutasin haake, mille sain ühest Zürichi uskumatu kila-kola poest kord rongi saabumist oodates aega parajaks tehes ja mida oligi täpselt üks paar.
Seelik on aus, hoolimata voodritusest soe ja need hiiglasuured taskud on lihtsalt imelised. Kui ma sama lõike uuesti ette peaksin võtma (ja suure tõenäosusega ma seda ka teen), siis viimistlen värvli kindlasti nii, nagu seal ette nähtud, kuna praegu kipub see natuke venima, kui taskutesse midagi vähegi raskemat panna. Aga patt oleks neid oivalisi taskuid ju mitte kasutada!
AlleRaa: valisin vist antud kanga jaoks natuke lahja miidri, ta sõna otseses mõttes ei veni, vaid annab natuke järgi, aga selle tulemusena hakkab värvel (kergelt küll, aga ikkagi) lotendama. Liimiriie on väga hea mõte, katsetan – mul on nagunii plaanis seeliku alumine serv veelkord lahti võtta ja paelkandiga viimistleda.