Talv võib tulla

Aasta eest tõsisemalt õmblema hakates ei oleks ma iialgi uskunud, kui keegi oleks mulle öelnud, et napilt kümme kuud hiljem olen ma hakkama saanud mitte pelgalt terve hulga pulksirgete õmblustega, vaid ka mitme päris hästi istuva rõivatükiga. Ja väide, et ma võiksin kunagi õmmelda mantli, millega võiks minna mujale kui karnevalile, oleks ilmselt põhjustanud homeerilise naeru. Aga nagu ütleb Kim Basinger mu lemmik-Bondis – ära enam kunagi ütle « mitte kunagi » – : praeguseks olen valmis saanud ühe mantli, veel üks ootab nööpe ja kolmas on pooleli.

Niisiis. Mu Esimene Omatehtud Talvemantel valmis Burda lõike järgi ning oma vähesest kogemusest hoolimata sain ilusti hakkama ainult ajakirjas äratoodud juhistega (isegi vooder istus esimese korraga nagu « päris »), seda hoolimata asjaolust, et antud number oli mul olemas saksakeelsena.  Ja ehkki selle mudeli juures on « kogenud õmblejale » kolm tärni, polnud õmblemises midagi eriliselt keerukat, ilmselt tänu sellele, et jätsin ära rinna ette mõeldud volangi. Sain ilusti « jooksma » isegi mantli esi-ja tagatükkide täisnurkadega detailid – ma ei tea, milline oleks tehniliselt õige võte nende õmblemiseks, aga mina tegin nii, et panin esmalt kokku kahe tüki vertikaalservad ja õmblesin need suunaga täisnurga poole ja õmblusvaruni kokku. Seejärel ühendasin samal kombel horisontaalservad, lõikasin sälgu põhidetaili õmblusvarusse ja õmblesin lõpuks käsitsi ja masinõmbluse niidiotsi kasutades kinni nurka jäänud väikese augu. Sel moel saadud nurgad ei ole küll nugateravad, aga samas on nii praktiliselt võimatu õmblusvaru liiga kaugele katki lõigata.

kookonmanteldetailid (13)

Kangas on täisvillane ja täiesti fotografeerimatut oliivipruunrohelist värvi drapp, mille eest maksin Abakhanis müstilised 5€ meetrist, vooder õnneliku juhuse kombel täpselt sama tooni sattunud viskoos ja all-ning käiseservad viimistlesin kunagi ammu Karnaluksist « igaks juhuks » ostetud imeilusa paelaga, mida oli täpselt nii palju, et järelejäänud jupist sain mantlile tripi õmmelda.

Piltidel figureerib muuseas ka omakootud jakilõngast torusall, mis on vaieldamatult mu kõige rohkem kantud isetehtud rõivatükk. Jakivill on väga kerge ja väga soe, aga samas « hingab », nii et jahedamas ruumis võib salli julgesti kaela jätta. Ja näiliselt ülilihtne mudel on tegelikult vägagi läbimõeldud ning on tulemuseks korraga funktsionaalne ja ilus ese.

***

If a year ago, when I seriously started sewing, someone told me that a mere ten month later, I would have not only several perfectly straight seams under my belt but also quite many not so bad fitting garments, I would have never believed it. Not to mention a winter coat suitable for anything else than a (not-so-)fancy dress party. But, as says Kim Basinger in my favourite Bond – « never say « never again » ». And so, as it happens, I have thus far finished one coat, another one needs buttons and a third one is on a cutting board.

My Very First Handmade Coat comes from Burda and regardless of my little to none experience, I managed to sew it without any external assistance except the directions in the magazine (even the lining did fit on the first try!) – I must stress the fact that I had it in GERMAN. Even if it was marked with the three « intermediate » stars, I found it not particularly complicated, perhaps also because I left out the ruffle on the front piece. Even the right angles of the front and rear pieces were not particularly complex – I do not have the faintest about the orthodox procedure of sewing sharp corners but here is what I did: I first sew the vertical seam towards the angle and stopped at the seam allowance, then the horizontal seams in the same direction (towards the angles). I then cut very carefully the seam allowance  of the main piece and finally handstitched the tiny holes in the corners, using the bits of the machine thread. This way, the corners might not be razor-sharp but at least all risk of cutting too deep is averted.

Fabric is 100% virgin wool from Abakhanis, bought for an unbelievable 5€/meter and a totally unphotographable olivebrowngreen colour. I was really lucky to find an exact same tint of viscose lining; as for the body and sleeves hem, I used a bit of pretty ribbon I bought quite some time ago from Karnaluks « just beacause » and that was exactly enough for hemming and a nice hanging look.

By the way, the pictures also feature a handknit yak wool cowl, which is without a doubt my most-worn handmade clothing item. Yak yarn is incredibly light and warm but at the same time, « breathes » and thus I have worn my coal also indoors. And I can not praise the pattern enough – it seems very simple but is actually very well thought through and the result is therefore highly functional, yet beautiful.

Publicités

Septemberfest

Järgmine punkt minu selle aasta puhkuse käsitööagendas oli valmis kududa maailma kõige ilusamast sinepikollasest lõngast  kampsun, mida alustasin läinud aasta oktoobris, ent mis lõnga otsasaamise tõttu äärepealt polekski valmis saanud. Ent õnneks on olemas Ravelry ja tänu Caroline‘ile leidsin vajaoleva ja täpselt samast partiist toki.

kamps-blog1

Mustriks on Knittys vabalt saadavalt olev Forecast, mida kord varem juba kudunud olen ja mille juures tegin täpselt samad muudatused nagu eelmise variandi juures: jätsin ära soonikud ja jätkasin nupurida ka servadesse. Ja ehkki sel moel muudab kampsun kandja kõike muud kui voolujooneliseks, meeldib ta mulle nii rohkem. Nupud on kootud heegelnõelaga ja « jaapani moodi » (st alustuseks 3-4 silmaga heegelkett, siis vaheldumisi õhksilmus ja lõngakeerd läbi silmuse, lõpuks üheks silmuseks kokku) ja ehkki lõnga-ning töömahukad, on lõpptulemus kuhjaga seda väärt.

Juba valmis kamps seisis veel umbes kaks kuud ja seegi kord materjalipuuduse tõttu: nimelt olid mu tagavarades ideaalselt sobivad metallnööbid, aga paraku ainult kuus tükki, samas nööpauke oli kaheksa ja vähemaga oleksid nööbiliistud lokkima hakanud. Aga nööpidega ei vedanud samamoodi nagu lõngaga ja sestap olen endiselt antiikpronksi värvi 1,5 mm kannaga metallnööpide otsingul – pakkujale vääriline tasu ja mu igavene tänu.

20141025_194857_medium

Lõngaks on Cascade 220® Heathers ja värviks Birch (mis ajas mind kogu aeg itsitama, sest kangastusid kollase tüvega kased – aga ilmselt on nimi pandud siiski lehtede, mitte puu enese järgi), mida kulus täpselt 6 tokki.

Selle kampsuni juures võtsin esmakordselt südame rindu ja pesin kudumit ema õpetuse järgi pesumasinas: 30 kraadi, villaprogramm ja 400 tsentrifuug. Ja nagu ikka tema puhul, oli ka see kuldaväärt nõuanne: kampsun ei viltunud mitte karvavõrdki ja selle vormivenitamine oli tänu ideaalsele niiskusatmele lapsemäng (muuseas, olen pärast esimest korda katsetanud nii muude täisvillaste, mohääri kui ka beebimeriinoga ja tulemus on alati olnud perfektne).

***

Item number two on my holiday knitting agenda was to finish a warm cardigan of absolutely divine mustard colour that almost never was because I run out of yarn mid-sleeve. But luckily there is Ravelry and Caroline had a skein of the exact same dye lot she very kindly sent me.

Pattern is called Forecast (freely available on Knitty) that I have already knit once. I made the same modifications as for the first version, i.e. omitting the ribbing and extending the bobble and cable pattern to the borders. Even if it is all but slimming, I like the final result better this way. Bobbles are knit « japanese way » (on a crochet chain) and though they eat yarn and time, the final result is laregly worth it.

The finished cardi had to wait another two months because this time, I run out of buttons – I had perfect ones in my stash but the snag was, I only had 6 of them when I needed 8. But I had not the same luck as for the yarn and had to buy another ones. Nevertheless, I am still looking and therefore, my eternal gratitude (in addition to fair pay) to anyone who offers me antique bronze, shaft, 1,5 mm buttons as on the picture.

Yarn is Cascade 220® Heathers and the colourway is called Birch (which made me giggle because I vividly imagined YELLOW birches, instead of black and white – but I suppose it refers to the leaves after all) and I used up exactly 6 skeins.

It was my first try at machine-washing a handknit item according my Mom’s directions: 30 degrees C, woolwash and 400 tumble.  And as usual, her advice was pure gold: not only did the cardi not felt even the slightest, the (usually very cumbersome for me ) blocking was a breeze because the level of humidity was perfect. For what it’s worth, I have tried with different wools, including mohair and baby merinos  since, always with the same spectacular results.

Delft

Harilikult teen enne puhkust suuri (ja täiesti ebarealistlikke) plaane selle kohta, kuidas ma iga päev ohjeldamatult käsitööd teen, ning pakin sestap kaasa tohutu koguse materjale, mis enamasti lebavad puutumatuna kohvris seni, kuni ma selle uuesti lahti pakin. Sel aastal tuli antud fakt mulle õnneks õigel ajal meelde ning sestap viisin oma programmi pea täies mahus ka ellu. Punkt üks nimekirjas oli valmis saada testversioon Bo Bolderi (Boknits) kampsunist Chinoiserie.

Nagu sageli juhtub, ei järginud ma mudelit täpselt, kuna selle käeaugud olid mulle liiga kitsad ja sestap pidin need ning järelikult ka varrukad veidi ümber tegema. Triipude klappimasaamiseks kudusin varrukad natuke puhvis, mis lõppkokkuvõttes mulle algsest variandist isegi rohkem meeldib.

Lõngaks on Bergère de France’i puuvillajääkidest Ecoton, mida oli äärmiselt meeldiv kududa ning lisaks on lõpptulemus täiesti mittepuuvillaselt pehme ja ühtlane. Lõng kipub oma koostisest tulenevalt küll suhteliselt kergesti katkema ja ebemeid ajama, aga selle kaalub üles asjaolu, et just tänu sellelesamale koostisele on kõik tema partiid ühesugused – kampsunisse läinud kaheksast sinisest tokist neli ostsin pooleteise aasta eest Hollandist, kolm veidi alla aasta tagasi Prantsusmaalt ja viimase septembri algusest Ravelry-tuttavalt (sest nagu pahandavalt tihti juhtub, sai lõng otsa keset teist varrukat), ent värvierinevus on neil null.

Muuseas, Delfti portselani ja Hiina vahel on vägagi tihedad seosed, sestap ka selline nimi…

***

Usually, my holiday handicraft plans are HUGE (and totally unrealistic) and therefore my suitcase always contains large amounts of yarn and other materials that, sadly, tend to sit there until the unpacking of the said suitcase. This year, though, I quite surprisingly remembered this BEFORE packing and therefore managed to almost completely empty my to-do list where item one was testknitting of Bo Bolder’s (Boknits) sweater Chinoiserie.

As it often happens, I did not follow the  pattern exactly because I had to adapt the armhole and therefore sleeve cap to my anatomy. To match the stripes, I had to gather the sleeve cap but I actually like the resulting puffiness even better than the original.

As for the yarn , Ecoton of Bergère de France Ecoton,  made of recycled cotton, it was a real pleasure to knit with and the fabric came out very un-cottony soft and even. Due to the composition, the yarn tends to break quite easily and shed, but at the other hand, thanks to this same composition, one does not need to worry about dye lots – of eight blue skeins needed for the sweater, four came form the Netherlands about a year and a half ago, three were bought in France last year and  the last one, the skein-that-you-realise-you-need-half-way-through-second-sleeve form a Ravelry friend in the beginning of September. but there is no colour difference whatsoever between them.

By the way, Delftware and China are more related than one could imagine, hence the name…

Saaga lõpp

Jaanuaris sain pärast 3 aastat ja 9 kuud sain valmis oma esimese steekidega kampsuni, mille puhul leidis taas tõestust see, et nüri järjekindlus viib sihile, aga samuti see, et koera saba on reeglina praktiliselt võimatu ületada. Kuna aega läks nii kaua, siis märgin epopöa eraldi postina üles ja annan ka lühiülevaate kogu saagast:
2008 märts – alustan suure hooga kudumist
2008 mai – lõikan oma esimesed steegid. Kõik istub nagu valatult.
2008 juuni – alustan käiseid
2009 märts – käised küünarnukini valmis
2009 aprill – käised osutuvad liiga kitsaks ja lähevad harutamisele
2009 september – avastan, et kogu selle aja lõngakorvis vedelenud kehaosa esipool on Toskaana päikese alla kollaseks pleekinud. Pärast kolmandat käsipesu erinevate KINDLASTI toimivate vahenditega viskan jonnakalt kollaseks jääva kampsuni kehaosa pesumasinasse ja võtan sealt välja midagi, mis sobib kõige paremini selga minu väikearvutile. Pistan kogu kupatuse nii sügavale korvi kui saan ja püüan sellele mitte mõelda.
2009 september – tellin uue sinisekirju lõnga ja löön üles uued silmused
2009 november – uus keha on käeaukudeni valmis
2010 jaanuar – löön üles silmad uutele varrukatele
2011 november – varrukad valmis, steegid lõigatud. Avastan, et varrukad on taas liiga kitsad ja umbes 30 cm tuleb uuesti kududa.
2011 detsember – kõik tükid valmis. Ostan sinist niiti ja teostan esimese masinõmmeldud steegi oma elus. Ainsana on tegemata käeaugu-ja varrukasteekide katted
2012 jaanuar – õmblen paika steekide katted. KAMPSUN ON VALMIS

Rünnak jätkub

nii Teise Maailmasõja-aegsel Prantsusmaal kui ka sokirindel.

SKA Mystery Socks, mille juures kasutasin ära terve hulga lõngajuppe – väga kiirelt valmivad ja tohutult soojad sokid. Varras 2,5 ja 2.

 

Mu esimesed Wollmeise-sokid. Lõng ja värvid on tõesti oivalised, ehkki ma olen reeglina kirju lõnga suhtes üsna negatiivselt meelestatud. Keras ja kududes tundub nagu puuvill, aga väga hea soe. Ainus probleem on see, et ta annab värvi – küll mitte palju, aga siiski. Ent võib-olla pesin ma sokke ka liiga kuumas vees… Muster pärineb muuseas webzine’st Knotions ja kannab nime « Hanging Vines ». Ilmselt koon ma seda veelkord, aga nüüd juba varbast alustades. Ja teen järjekordsed põlvikud (ei tea, kas sellel haigusel on teaduslik nimi ka, kui kõik sokid põlvikuteks « lähevad »?). Varras 1,5 Addi.

Attack of the killer socks

Sokid ründavad, kuna ma viimasel ajal neid ohjeldamatult koon. Praegu on pooleli SKA November Mystery, kuna see on suurepärane võimalus testida, kuidas mu tulevase uue mantelkampsuni lõngad koos välja näevad. Aga just said valmis Estheri sokid Stephanie van der Lindeni mustri järgi. Kuidagi eriti kevadised tunduvad ja sellepärast ristisin ma nad enda peas õunapuuõiteks.


Et mulle on hakanud hirmsal kombel meeldima sokkide varbast alustamine, siis tegin seda ka antud korral. Nii et ajutise ülesloomisega ja mähitud silmadega ehk short-row varbaots (tegin 5 rida « kitsendust », kuna mul on õnneks üsna lapikud varbad), tavaliste õhksilmustega kannakiil ja erinevalt originaalist mustriline kannalakk. Lisaks kasvatasin poole sääre pealt ühe silmuse lilledesse juurde, kuna vastasel juhul oleks nad koledal kombel kiskuma jäänud. Ja eelviimase ning viimase mustrikorduse juures kahandasin jälle algversiooniks tagasi, kuna sel moel ei vaja nad ülevalpüsimiseks ei kummi ega paela.
Ilusad sokid tulid ja ma olen tohutult rahul lõngaga, mida muuseas home turule passima lähen: 40% akrüüli, 60% villa, näeb välja nagu puuvillane ja on soe nagu villane. Selline roosamannaroosa mulle enamasti eriti ei istu, aga nende sokkidega läheb ta küll nagu rusikas silmaauku.
Varras 1,5 nagu ikka (ma koon lihtsalt nii lõdvalt) ja paari põlvikute peale kulus täpselt 50 grammi (järele jäi umbes 20 cm). Nii et lisaks kobedale välimusele ka igati ökonoomsed sokid, kuna tokk lõnga maksis 1.50. Aega kulus ligi kaks nädalat, aga soki number kaks tegin valmis kahe õhtuga « Die Hard » tetraloogiat vaadates. Nii et mul on vastupidi kui enamikel sokikudujatel näib olevat: mitte teine, vaid esimene sokk on valulik tulema, teine läheb juba ludinal.

Veel sokke

Kasutan sunnitud kodusolekut blogimiseks, milleks seniajani lihtsalt aega pole olnud.
Vahepealsetest asjadest olen ma ise kõige rohkem sillas vast oma oranži septembri värvispektri ja SKA SOckdown septembri projektide alla läinud asjaga, nimelt oranžid sokid Raasiku lõngast


Kusjuures fotod on tehtud mu oma väikeste pontsakate (või siis tegelikult üsna kondiste) kätega. Kokku kulus umbes 40 grammi lõng, 2,0 hiina (korea?) bambusvarras ja muster Mystery Sock by Jeanne Fahihi.
Aega läks liiga palju, sest kui olin suure hurraaga mõlemad sokid kannani valmis kudunud, siis avastasin, et vist tuleks kududa ka kannakiil. Mida ma muidugi polnud teinud ja kuna mu sõbranna, kellele need mõeldud on, ei kanna kingi number 72, siis muudkui harutasingi. Üks tarkus ka, mida sellest kudumisest õppisin: äära rullis serva sees kudusin maha elastikniidiga ja kinnitasin serva korralikult nõeludes.

Bayern Bayern über alles

sest midagi sellist nagu sealsed ja muidugi ka austria Trachten ja sokid pole mina pikka aega näinud (kui, siis võib-olla ainult Põhjamaade ja muidugi Eesti tikandites).

Eriti võimsad on nende vikeldatud sukad ja muud kudumid, millede kohta on antud välja lugeamtu hulk raamatuid, aga kõige vingemad on ilmselt Maria Erlbacheri kolm köidet kudumismustritega.
Nii et kui leidsin Yarnissima oivalise Zum Dirndl põlvikumustri, siis hakkasin seda suure innuga kuduma, nii et mul läks tegelikkuses nende sokkidega ainult nädal aega, kui kudumispäevades arvestada (vahepeal oli pikk paus johtuvalt edukalt täidetud akadeemilistest kohustustest).

Varras oli 1,5 Addi – ja siinkohal ei saa taas kord kiitmata jätta Karnaluksi, kus on olemas isegi 1,25 vardad ja korsetiluud. Näidake mõni nn. « vana Euroopa » pood, kus selline valik oleks!
Lõng on Raasiku siidi ja meriino segu, mis pildi peal tundub väga armas ja mõnus, aga tegelikkuses pole eriti kiita, kahjuks: elastsust on vähe ja põlvik kipub väga kergesti välja venima ning sestap lonti vajuma. Ka ei suutnud ma välja noppida kõiki alustaimestiku elemente, mis lõnga sees oli ning see mulle kui puhtusemaniakile suurt ei istu. Aga õnneks haaras sukad lennult üks mu siinseid kudusõbrannasid ja seega saan rahuliku südamega hakata enesele uusi kuduma, seekord juba minu vanast lemmikust Raasiku peenikesest valgest täisvillasest, mis on ennast igatpidi tõestanud. Uuel versioonil teen natuke teistmoodi, lühema varbaotsa, sest esimest varianti harutasin neli korda üles, kuna pöid tuli liiga pikk (mis teha, kui inimesel on kääbikujalad). Samuti vähendan ilmselt kannaosa, kuna seda tuleb kududa kas 1,0 varrastega (mida mul pole) või jääb see number 37 jalal pahkluu ümber lihtsalt lotendama.
*
My latest favorite WIP/VIP: Zum Dirndl stocking from Yarnissima.

Capecho – the end of a Saga

Capecho on valmis. Otste peitmisega läks aega nädal aega, siis veel päev nööpide õmblemisega (enamik muidugi sellega, et leida minu kodus olemas oleva 25 nööbi hulgast sobilikud).
Jõgeva « meriino » tegi läbi oma tavalise metamorfoosi ja muutus pisut porikarva mügarlikust nutsakast helevalgeks, pehmeks iluduseks. Ainus asi, mille pärast ma ennast kirun, on see pagana punane akrüül, mida ma silmuste ülesloomiseks kasutasin. No kes käskis mul just EREPUNAST lõnga kasutada, mida ma nüüd näpin sealt seest ilmselt viimsepäeva laupäevani ja veel paar tundi pühapäevast takkajärele? Pean lihtsalt pöialt, et pikapeale saan ma selle sealt seest kätte…Aga minu muudatused on niisiis järgmised: detailide servades lahtised silmad (palmikud näevad palju paremad välja). Krae külge kootud. Allaserva samasugune krae kootud. Servadesse kant lisatud.
Ette lisasin veel ühe viisnurga, kuna mulle ei meeldidud kogu kupatuse lahtised hõlmad. Ja pealekäiva hõlma serva kudusin samasugusest « i-cordist » nööbiaasad. Praegu on ainus probleem nööbid, mis mulle suurt ei meeldi, aga midagi paremat polnud võtta ja nii kangesti tahtsin asja valmis saada… Nööbid muuseas on ostetud kohutava kiiruga Montmartre’ilt, ühe hästi ebameeldiva, aga maailma parima valikuga nööbimüüja käest. Ma tean, astusin poodi veerand tundi enne kinnipanemist, sest kogu aeg oli Marché St-Pierre’is ja Sympa kaltsukuhjades tuhlates ära läinud, aga see ei õgustanud Maadamit, kes puuris mind kogu selle aja jooksul, mis ma poes viibisin, keskaegse turniirioda sarnase pilguga.
Asja ei teinud paremaks ka see, et ma ostsin vist poe ühed odavamad nööbid – tegelikult pole neil häda miskit, nad lihtsalt ei sobi mu meelest eriti hästi selle kampsuniga, aga ma saan nööbipoodi alles homme (kui saan) ja ma tahtsin nii kangesti asja ära lõpetada.
Fotod on nagu on, sest tool pole suurem asi modell, aga ma püüan panna üles midagi paremat niipea, kui available fotograafi leian.

Ja ehk on kellelgi kasu & selle asemel, et kirjutada vastus kommentaaridesse…
Lapikudumise põhimõtet (mitte « päris » lapikudumist) kasutasin ma krae ja allserva külgekudumiseks – kuna mulle ei meeldi eriti kudumite suuri õmblusi teha, siis kudusin 90 kraadi nurga all lahtiseks jäetud servasilmustega kokku uue detaili. Ravelrys ja foorumis mainisid paljud seda, et kui teha nii, nagu õpetuses kirjas, s.t. kududa ühe servasilmuse kohta 1 rida kraed, on tulemuseks lopsakas sallkrae. Seega kudusin mina 1 rea kokku 2 servasilmusega (edasireal seega 3 kokku, tagasireal tõstsin kokkukootud silmused kudumata paremale vardale). Jäi väga kena, vähemalt mu enese arvates – liitekohas jookseb ühtlane, veidi heegelketile sarnanev silmuste-augukeste rida, krae aga hoiab väga ilusti ümber kaela.
Teine asi, mis mulle ei meeldinud, olid need otsekui viimistlemata servad. Oma laiskuses ei otsinud ma väga täpset infot selle kohta, mida üks või teine asja suhtes ette võttis, ning kasutasin sama tehnikat, millega Norah kraeserva äärmiselt kenasti on lahendanud: edasireal x servasilmust kudumata paremale vardale, 1 silmus servasilmusega parempidi kokku, tagasireal kõik kududa (originaalis muidugi ei kootud midagi kokku, seal moodustus detailile lihtsalt väga kena « kantserv »). Krae külgmistes servades kasutasin sama skeemi nagu selle ülaääres (3 kandiks+1 kootud), viisnurkade äärtes aga tegin kitsama ääre (2 kandiks+1 kootud).
Praegusel hetkel olen peaaegu lõpusirgel (peaaegu sellepärast, et ma pole veel kindel, kas ma jätan asja booleoks või teen kampsuniks, s.t. lisan allserva veel ühe rea viisnurki) ehk siis koon sama entrelac-põhimõtte järgi Sinu pealt, Ingrid, maha viksitud allserva.
Proovisin eile lähivõtteid teha, aga kuna lõng on pesemata (otse vabrikust ja õline), oli tulemus üpris masendav.

***

Capecho is ready. Finally. And I am probably one of those 3 persons who did not have sizing issues, perhaps because I used 2,5 needles for aran weight yarn. But it does not mean I did not do modifications to it.
My alterations were as follows: as I did not like the way the pentagons and their junctions turned out, I used a provisional cast-on for the whole garment because in this way, cables « run » smoothly from one detail to another. Once the necessary number of pentagons was ready, I collected the stitches for the collar and, using « entrelac » principle and provisional cast on once more, knit it directly to the body. I knitted together the last stitch of the collar and 2 stitches of the body on RS rows and slipped it then without kitting on WS rows, meaning that for one stitch of the body, there is 1 row of the collar.
Once the collar was ready, I continued on the side of the collar, knitting an I-cord directly « on » it and therefore resolving the problem of the unfinished-looking edges. I continued until the bottom and the knit another « collar » there (following Ingrid’s solution), avoiding therefore the floppiness and empty holes under the arms. The « 2 stitches for 1 » did not work there but it was easy to adjust it so it sat there just perfectly.
 
The main thing I did was with the front panel: I added one pentagon so it became more « cardigan-like » and knitted hoops buttons buttons (directly attached to the I-cord edging).

Vademecum
Yarn: Aade Lõng (Raasiku) white « merino » (4-ply weight), 100% wool
Needles: 2,5
Size of pattern used: M

Mystic Light KAL

Ma ei suutnud kauem kannatada, et oranž lõng postkontorist ära tuua, ja hakkasin eile oma lilla lõngaga kuduma. Tulemus on hämmastav. Ma ei teadnudki, et mulle lilla nii väga meeldib – rääkimata sellest, et oi kui pehme see on ja kui hea soe sall võib tulla… Muster on fantastiline, sest isegi mina saan sellega hakkama, ehkki tegu on mu esimese pitssalliga üleüldse. Pits on see muidugi väikeste reservatsioonidega, kuna ma võtsin lõnga topelt ja sestap jätab kogu kaadervärk päris toeka mulje, ent natuuris on see siiski üpris õhuline. Aga anyway, mulle enesele ta meeldib – ja see on ju põhiline, mis?
Pildistada on sellist lillat muidugi suhteliselt võimatu, aga tegu on kannikesevärvi lõngaga. Või iirisevärvi. Alumine pilt tundub eriti « kampsunlik », aga sall pole siiski sugugi nii rohmakas, nagu sealt paistab.
Täna õhtul/öösel loodan esimese osa valmis saada, kuna ma harutasin vahepeal pool sellest üles (et ikka iseendale truuks jääda), sest et täna rõdul päikese käes kududes hajus tähelepanu päris korralikult ning sestap hakkasid ühe poole palmikud korraga keerama sinna, kuhu NEMAD tahtsid. Aga ma märkasin seda alles kümme rida hiljem.
Ja kes mõtles välja silmustemärkijad? Tahaksin sellele isikule isiklikult tänu avaldada, kuna tegu oli geeniusega, kelle poole kõik pitsikudujad iga päev viis korda palvetama peaksid.