Gérard

Ma olen suhteliselt aeglane õmbleja ja seda erinevatel põhjustel, aga ennekõike seepärast, et alatihti tuleb ette hetki, kui ma lihtsalt unustan ennast mõnd eriti hästi õnnestunud detaili, nööpi, niiti või kangast imetlema ning õmblemise lihtsalt ära. Ja et seekord oli imetlemist väärt asju hulganisti, läks suhteliselt lihtsa jakiga ligi kaks kuud. Aga siin ta on: kaua tehtud, kaunikene ehk minu Gérard.

gerard (2)

Ennekõike on võrratu see täisvillane kollane LV kangas, mille tellisin tõelisest õmblejate paradiisist Bennytexist: ta on ülerõivaks pisut õhuke, aga kuna mul õnnestus leida täpselt õiget värvi viskoosvooder, püsib jakk ilusti vormis. Krae stabiliseerimiseks teppisin selle servad läbi ja heleda kanga määrdumise vältimiseks töötlesin nii krae kui reväärid tärklisega, mis õigustas ennast igati – kandsin jakki kaks nädalat pea iga päev (sealhulgas kokku 20 tunni autosõidu vältel) ja tärgeldatud kohad on täiesti puhtad.

Teine detail, mille üle ma (igasuguse tagasihoidlikkuseta, eks ole?) ülimalt uhke olen, on nööbid ja nööpaugud. Esimestega vedas mul muuseas koletul kombel: kunagi oli mul ilusate suurte kaetud nööpidega talvemantel. Kahjuks pidas see vastu ainult kaks aastat, aga nööbid olid mul seniajani alles. Nende lahti-ja uuesti kokkumonteerimine osutus arvatust lihtsamaks ning nööbid tulid igati kobedad. Katmiseks kasutatud kanga töötlesin muuseas samuti tärklisega, esiteks samal põhjusel nagu krae ja teiseks, kuna katsetamisel selgus, et vaheriiet kasutades jääb kangas liiga jäik ja paks ning nööbi pealmine osa ei jää kinni.

Nööpaugud ei tekita minus isegi vastava tallaga ja tavakangaste korral sooje tundeid. Aga Gérard’i nööbid olid esiteks palju suuremad kui tavamasina nööpaugutald oleks õmmelda võimaldanud. Ja teiseks on see imeline kollane villane panamakoeline, mis tähendab, et ettevaatamatul käsitsemisel hargnevad servad hirmuäratava kiirusega üles. Aga pärast nädalast katsetamist sain ka nendega hakkama: tavaliselt suuremad nööpaugud tuleb lihtsalt kas kriidi või niidiga kangale märkida ja õmmelda väga aeglaselt ning täpselt. Ja nende stabiliseerimiseks kasutasin spetsiaalset rebitavat, vist lapitehnika jaoks ette nähtud vaheriiet, mis lisaks kanga tugevdamisele tegi pisterea ka kenasti reljeefseks.

gerard (13)k2isJa lõpuks on fantastiline ka lõige, mida kasutasin: Republique du Chiffoni paljukiidetud Gerard. Nagu kõik need, kes selle jaki enne mind on õmmelnud, olen ka mina vaimustuses sellest lihtsast, aga samas originaalsest lõikest ja Géraldine on minu arvates üks väheseid modelleerijaid, kelle lõikeid tõesti tasub osta.

***

I am a slow sewer for many different reasons but mostly because I often forget about sewing and myself in admiration in front of a detail, a fabric, a button or a thread. And as this time, I had very much to admire indeed, this simple jacket took almost two months to finish. But it’s ready at last and I am am proud to present mu Gérard.

First of all,  the fabric is a dream: it’s a yellow 100% wool panama form the sewers-heaven-on-Earth Bennytex. It is just a bit light for an overgarment but as I managed to find just a right viscose lining, the jacket holds it’s shape impeccably. But nevertheless, I topstitched the edges of the collar to further stabilise it and to avoid it getting dirty after the first wear, starched both the collar and the lapels which I found out was not a bad idea at all as after wearing it for two weeks almost every day (including during a 20-hours car ride) and the starched parts are impeccable.

Another detail I am ridiculously proud about are the buttons and buttonholes. I got really lucky with the former: once upon a time, I had a beautiful winter coat with even more beautiful big covered buttons. Unfortunately, it only lasted for two years, but I had kept the buttons. And so I took the buttons apart, re-covered them and voilà – had exactly what I needed. By the way, the fabric I used for covering was statched too, for the same reasons as the collar and also because interfacing made it too stiff and too thick to be able to re-mount the buttons properly.

As for buttonholes, I do not like them even when I use small buttons and ordinary fabrics. But here I had enormous buttons, too big for my machine’s buttonhole foot. And also, this extraordinary fabric frayed like mad. But after a week of trial and error, I did get it: first, if your buttonholes are very big, you just have to mark them carefully on your fabric, either with thread of with chalk. Ahd to stabilise them, I used the tear-off interfacing (intended, I think, for patchwork) which, as an added bonus, gave a nice definition to the stitching.

And as they say, last but not least, I loved the pattern – Gerard from Republique du Chiffon. As all those many who have sewn this before, I find this simple but at the same time original pattern absolutely fantastic. And as far as I am concerned, Géraldine is one of the rare indie designers who’s patterns are truly worth each penny you spend for the,

Publicités

Talv võib tulla

Aasta eest tõsisemalt õmblema hakates ei oleks ma iialgi uskunud, kui keegi oleks mulle öelnud, et napilt kümme kuud hiljem olen ma hakkama saanud mitte pelgalt terve hulga pulksirgete õmblustega, vaid ka mitme päris hästi istuva rõivatükiga. Ja väide, et ma võiksin kunagi õmmelda mantli, millega võiks minna mujale kui karnevalile, oleks ilmselt põhjustanud homeerilise naeru. Aga nagu ütleb Kim Basinger mu lemmik-Bondis – ära enam kunagi ütle « mitte kunagi » – : praeguseks olen valmis saanud ühe mantli, veel üks ootab nööpe ja kolmas on pooleli.

Niisiis. Mu Esimene Omatehtud Talvemantel valmis Burda lõike järgi ning oma vähesest kogemusest hoolimata sain ilusti hakkama ainult ajakirjas äratoodud juhistega (isegi vooder istus esimese korraga nagu « päris »), seda hoolimata asjaolust, et antud number oli mul olemas saksakeelsena.  Ja ehkki selle mudeli juures on « kogenud õmblejale » kolm tärni, polnud õmblemises midagi eriliselt keerukat, ilmselt tänu sellele, et jätsin ära rinna ette mõeldud volangi. Sain ilusti « jooksma » isegi mantli esi-ja tagatükkide täisnurkadega detailid – ma ei tea, milline oleks tehniliselt õige võte nende õmblemiseks, aga mina tegin nii, et panin esmalt kokku kahe tüki vertikaalservad ja õmblesin need suunaga täisnurga poole ja õmblusvaruni kokku. Seejärel ühendasin samal kombel horisontaalservad, lõikasin sälgu põhidetaili õmblusvarusse ja õmblesin lõpuks käsitsi ja masinõmbluse niidiotsi kasutades kinni nurka jäänud väikese augu. Sel moel saadud nurgad ei ole küll nugateravad, aga samas on nii praktiliselt võimatu õmblusvaru liiga kaugele katki lõigata.

kookonmanteldetailid (13)

Kangas on täisvillane ja täiesti fotografeerimatut oliivipruunrohelist värvi drapp, mille eest maksin Abakhanis müstilised 5€ meetrist, vooder õnneliku juhuse kombel täpselt sama tooni sattunud viskoos ja all-ning käiseservad viimistlesin kunagi ammu Karnaluksist « igaks juhuks » ostetud imeilusa paelaga, mida oli täpselt nii palju, et järelejäänud jupist sain mantlile tripi õmmelda.

Piltidel figureerib muuseas ka omakootud jakilõngast torusall, mis on vaieldamatult mu kõige rohkem kantud isetehtud rõivatükk. Jakivill on väga kerge ja väga soe, aga samas « hingab », nii et jahedamas ruumis võib salli julgesti kaela jätta. Ja näiliselt ülilihtne mudel on tegelikult vägagi läbimõeldud ning on tulemuseks korraga funktsionaalne ja ilus ese.

***

If a year ago, when I seriously started sewing, someone told me that a mere ten month later, I would have not only several perfectly straight seams under my belt but also quite many not so bad fitting garments, I would have never believed it. Not to mention a winter coat suitable for anything else than a (not-so-)fancy dress party. But, as says Kim Basinger in my favourite Bond – « never say « never again » ». And so, as it happens, I have thus far finished one coat, another one needs buttons and a third one is on a cutting board.

My Very First Handmade Coat comes from Burda and regardless of my little to none experience, I managed to sew it without any external assistance except the directions in the magazine (even the lining did fit on the first try!) – I must stress the fact that I had it in GERMAN. Even if it was marked with the three « intermediate » stars, I found it not particularly complicated, perhaps also because I left out the ruffle on the front piece. Even the right angles of the front and rear pieces were not particularly complex – I do not have the faintest about the orthodox procedure of sewing sharp corners but here is what I did: I first sew the vertical seam towards the angle and stopped at the seam allowance, then the horizontal seams in the same direction (towards the angles). I then cut very carefully the seam allowance  of the main piece and finally handstitched the tiny holes in the corners, using the bits of the machine thread. This way, the corners might not be razor-sharp but at least all risk of cutting too deep is averted.

Fabric is 100% virgin wool from Abakhanis, bought for an unbelievable 5€/meter and a totally unphotographable olivebrowngreen colour. I was really lucky to find an exact same tint of viscose lining; as for the body and sleeves hem, I used a bit of pretty ribbon I bought quite some time ago from Karnaluks « just beacause » and that was exactly enough for hemming and a nice hanging look.

By the way, the pictures also feature a handknit yak wool cowl, which is without a doubt my most-worn handmade clothing item. Yak yarn is incredibly light and warm but at the same time, « breathes » and thus I have worn my coal also indoors. And I can not praise the pattern enough – it seems very simple but is actually very well thought through and the result is therefore highly functional, yet beautiful.

Svingikleit (nüüd tuleb ainult tantsima õppida)

Sini-valgel lainel jätkates: Burda Swing dress.

Materjaliks on õhuke teksariie, mis langeb suurepäraselt, aga osutus õmblemise käigus pisut liigagi õhukeseks, nii et kleit sai kappõmblused katteõmblused, mis lisaks vastupidavusele annavad ka rõiva pahemale poolele korrektse välimuse. Vöökoha ja alumise serva viimistlesin kandipaelaga. Kinniseks on peitlukk.

Originaal on voodriga, aga kuna ma tahtsin suvekleiti, viimistlesin käe-ja kaelaaegud samast kangast lõigatud ribadega. Lisaks asendasin seelikuosa krooked vastandvoltidega, mida on esiteks tunduvalt lihtsam ühtlaselt jagada ja teiseks on hõlpsam vältida heinasaoefekti.

Nii et nüüd pole muud kui tantsutundi!

***

Very summer-y garment this time: Burda Swing dress.

I used a light dotted denim – perhaps even too light to be resistant – so it’s worked entirely with flat-felled and Hong-Kong seams which, as an added bonus, make the inside look incredibly neat. Dress has an (almost) invisible zipper with an hook-and-eye, as well as bias-binding waistline and hem.

The original dress had full lining that I omitted as I wanted a light dress, so the armholes and neckline have self facings. Also, instead of a gathered waistline that is truly hard to get look nice (besides making most people look like a haystack), I made box pleats, way easier to make and way more flattering.

Now I just have to learn how to swing – I already have the dress!

Gilbert

Õmblusvaimustus jätkub: seekord võtsin ette République du Chiffoni Gilbert’i (ilmselt kõige parem hinnang lõikele on see, et järgmine paar on tumehallist gabardiinist selle järgi juba osaliselt välja lõigatud).

 Materjaliks on tumesinine linase-viskoosi-puuvillase-ja-veel-millegi segu Le Chien Vert’ist, mis osutus pärast esimest pesu mitte kõige kvaliteetsemaks, aga mõningase topilisuse kaaluvad igati üles värv ja mugavus.

Taskud on tehtud lapikesest Michael Milleri Bridgetownist kangamessi « prügikastist ». Lisaks tavalistele on pükstel (ikka samast sildadega kangast) ka paspuaaltasku, mille juhend on Geraldine’i lehel kenasti olemas ja mis õnnestus esimese korra kohta perfektselt kui mitte võtta arvesse seda, et kogemata tegin taskuservad palju laiemad kui ette nähtud.

Seegi kord on nööpide asemel trukid; jätsin ära vööpõõnad ja istuvuse tagamiseks ei õmmelnud volte lõpuni kinni. Edevus ei lasknud muuseas jätta näitamata püksiaugu väga kenasti ümarana välja tulnud õmblust. Lisaks on nii hästi näha värvli topeltnõelaga tehtud teping – lisaks tugevusele jätab kahekordne pisterida ka väga kena, korralikult viimistletud mulje.

***

My adventures in sewing continue: this time, I decided to attack Gilbert from République du Chiffon. I used a linen, viscose and something else mix navy fabirc from Le Chien Vert and a tiny piece of Michael Miller Bridgetown found in a « scrap bag » at a local fabric market. All and all, I love the way they turned out, even if I have serious doubts about their longevity beacuse of the fabric – then again, I love the colour and they feel fantastic against the skin.

No modifications except that I omitted the belt loops, did not sew the pleats close and used Kam snaps instead of buttons. I also used a double needle to attach the waistband as in addition to reinforcing the seam, it gives a nice, almost professional-looking finish. As for the pattern, suffice to say that next pair of Gilberts is already in works, in dark grey gabardine this time.

Carme

Mu senised õmblustöö-alased katsetused on kuni viimase ajani olnud pehmelt öeldes tagasihoidlikud: käsitöökottidest kaugemale ma ei jõudnud ja isegi nende juures oli suuri raskusi õmbluste kenasti sirgeks saamisega. Osaliselt oli asi muidugi ka selles, et ma kipun asju, mis kohe täpselt nii välja ei tule nagu ma tahan, üsna kergekäeliselt nurka viskama… Aga selle aasta alguses tekkis mul järsku peaaegu trots, et kas ma siis tõesti õmblemist selgeks ei saagi, ja sestap olen nüüdseks peaaegu pool aastat usinasti masinat vuristanud, lugematuid kordi harutanud, mitu korda oma näppe veristanud (ja kirunud), aga kõige selle juures väga palju õppinud. Nii palju, et otsustasin lõpuks katsetada ka mõne « päris » asjaga ja valik langes pluusile nimega Carme.
Selle raskusastmeks on märgitud 2, st mitte päris algaja õmbleja, aga kuna juhised on äärmiselt selged ja pildirohked, tundus kõik mulle teostatav. Ja eks ta seda oligi, hoolimata asjaolust, et pluusil on terve rida toredaid, aga töömahukaid detaile (volditud passe, kanditud mansetilõhikud, varrukatripid ja püstkrae). Ainus keerukas asi, millega ma ei riskinud seekord katsetada, olid nööpaugud – nende asemele panin kinnisteks trukid.
Muidugi oskasin seejuures oma elu ka kenasti keerukaks teha. Olen kevadest peale õnnelik overlokiomanik ja püüan seega kõik õmmeldava ka seestpoolt kenaks saada. Aga kuna mingil ainult mulle endale teadaoleval põhjusel ei ääristanud ma mitte detaile, vaid juba valmis õmbluste varusid, ei jäänud õnnetus tulemata. Külgede ja varrukatega läks kõik ludinal, aga passe juures hajus mu tähelepanu ainult hetkeks ja tulemus oli selline.
1b9ea-carme236nnetus
Aga pärast esimest ehmatust ja ahastust, sest pluusiriideks oli Abakhanist leitud 1,30 m rest ja sellest jätkus ka üheks pluusiks väga napilt, selgus, et kui triikida katkilõigatud kanga alla kitsas riba liimiriiet, paistab see välja ainult juhul, kui tõesti nina vastu panna. Kuna algusest peale oli selge, et kangast on liiga vähe, siis tegin passe, krae ja kätised kergelt venivast puuvillasegust.
Samas olen ma suisa narrilt rahul pluusi varrukatega, mille õmblused tulid peaaegu täiuslikult sümmeetrilised.
***
My sewing experiences have been pretty limited up to now, meaning I truly had a hard time to sew a straight seam (I only recently discoered there is a special machine foot for this). But one of my this-year’s resolutions was to remedy this so since January, I have been sewing, unpicking, cutting my fingers, (silently) cursing, but slowly learning to sew not only straight but also curved seams and all other sorts of things. Thus, leading me to tackle Carme. It’s not exactly a beginner’s model but nothing hugely complicated either – my main problem was that I only had a 1,30 m piece of fabric from Abakhan AND it had stripes so out of a question to ignore the grainline. But as « The fool who persists in his folly will become wise » and in the end, thanks to the fact that I used another fabric (slightly stretchy cotton) for collar, placket and cuffs, I managed to squeeze all the pieces out.
I also discovered that serging that usually makes your life much easier, can also make it miserable – demonstration above: I lost concentration for a fraction of second and cut into the front. But luckily, a piece of iron-on interfacing can do miracles and the ruined part now looks as if the fabric had some kind a small defect.

Madeleine

Sellist nime kannab lisaks maitsvale ja mu praeguse kodu lähedalt pärit keeksile ka üks äärmiselt tore seelikulõige. Minu suhe õmblemisega on pehmelt öeldes keeruline, sest see meeldib mulle, aga kukub reeglina üpris haledalt välja. Nii et aja jooksul on kogunenud päris palju kangaid, millest ma plaanin teha midagi « siis, kui ma õmmelda oskan ». Ja muidugi ka mitmeid-setmeid lõikeid, mille plaanin ette võtta « siis, kui… ». Aga Madeleine’i nähes ununes täiesti, et ma tegelikult õmmelda ei oska, leidus täpselt sobilik kangas ja tagatipuks toimus Isetegija foorumis õigel teemal koostööprojekt. Ja nii läkski kõik justkui iseenesest ning nüüd on mul uus seelik.

Pidasin juhistest üsna täpselt kinni, ainult ei teppinud kõiki õmblusi üle, osaliselt seetõttu, et mu kangas pole mitte teksa, vaid kergelt veniv villane, aga suuresti seetõttu, et tepinguteks mõeldud niit sai täpselt pärast teise tasku valmimist otsa. Taskuservad, see-eest, on korralikult läbi õmmeldud.

Seelik on voodrita, nagu ka originaal, aga viimasele vastupidiselt jätsin ma ära ka traksid ja pealepandud värvli, sest nendeks ei oleks sellest Abakhanist ostetud restist jätkunud. Nii et vööosa on töödeldud miidriga (mis Vintage-projektile sobilikult on kinnitatud käsitsi) ja nööbi asemel kasutasin haake, mille sain ühest Zürichi uskumatu kila-kola poest kord rongi saabumist oodates aega parajaks tehes ja mida oligi täpselt üks paar.
Seelik on aus, hoolimata voodritusest soe ja need hiiglasuured taskud on lihtsalt imelised. Kui ma sama lõike uuesti ette peaksin võtma (ja suure tõenäosusega ma seda ka teen), siis viimistlen värvli kindlasti nii, nagu seal ette nähtud, kuna praegu kipub see natuke venima, kui taskutesse midagi vähegi raskemat panna. Aga patt oleks neid oivalisi taskuid ju mitte kasutada!
AlleRaa: valisin vist antud kanga jaoks natuke lahja miidri, ta sõna otseses mõttes ei veni, vaid annab natuke järgi, aga selle tulemusena hakkab värvel (kergelt küll, aga ikkagi) lotendama. Liimiriie on väga hea mõte, katsetan – mul on nagunii plaanis seeliku alumine serv veelkord lahti võtta ja paelkandiga viimistleda.