Peyote ehk mitte iga algus pole raske

Olen peyotet alati keerukaks tehnikaks pidanud, osaliselt kindlasti seetõttu, et esimest korda proovisin mustrit põimida Rayheri ilusate, aga väga ebaühtlaste pärlitega, ning tulemus oli muidugi üpris kesine. Aga siis sattusin puhtjuhuslikult Giovanna imelise moonimustri peale ja avastasin delicate olemasolu ning nende kahe koosmõjus selgus, et peyotes pole midagi keerulist ja lisaks sellele läheb töö üllatavalt kiiresti – minul kui täielikul algajal kulus sellele käevõrule nädala jooksul kokku umbes viis tundi.

Esimesest tööst innustust saanuna valisin järgmiseks mustriks, ikka Giovanna lehelt, veidi lihtsama ja pisut idamaise ornamendi. Töö käigus muidugi selgus, et geomeetrilised, st täpsust nõudvad skeemid on tunduvalt aeganõudvamad kui « vabakäe » omad, sest iga valesti läinud pärl paistab kohe silma (« kohe » on muidugi suhteline mõiste, mina märkasin neid reeglina kolm rida hiljem ning pidin seega korduvalt harutama).

Ainus, millega ma päriselt rahul ei ole, on kinnitused: moonidega käevõrul torukujuline aasadega lukk, geomeetrilise mustriga tööl kitsas plaat, mille küljes olevast rõngast panin läbi punase nahkpaela. Aga pärast pikka otsimist pidin tõdema, et teistsuguseid kinniseid millegipärast ei tehta ja ega vist ei jäägi muud üle kui need ise valmis meisterdada.

***

I have always been convinced that peyote is complicated – probably mostly because I used Rayher seed beads for my first try and whilst beautiful, they are very uneven. But some time later, more or less at the same time, I discovered Giovanna’s berathtakingly beautiful poppy chart, the existence of delicas and thus the fact that peyote is not only rather easy to master but also gives nice results quickly – beginner as I am, I finished the poppy bracelet in more or less five hours.

As the site in question is full of wonderful (and free!) charts, I wanted to do something easier and chose an simple but elegant geometric pattern. Of course, the easiness is deceptive as you can see every ill-placed bead right away (« right away » is realtive, of course, as I mostly saw them three rows later and had to unpick everthing again and again). So not all beginnings are hard – sometimes it’s the after that is way more complicated…

The only thing I am not happy about are the fastenings: the poppy bracelet has a slide-tube clasp, the other one a simple metal strip with a ring through which I put a piece of leather cord. But even after a long webcrawling I found nothing that quite satisfied me and thus I will probably have to make them by myself.

Publicités

Armastusega. Metallist

Et hõbe on kallis materjal, siis võtsin vahepeal harjutamiseks ette vase, mis on esiteks palju odavam, aga lisaks sellele ka raskem töödelda – eks ikka selle mõttega, et « raske õppusel… ». Ja avastasin tänu sellele, et ka see metall võib väga kaunis olla.
Neid kõrvarõngaid tehes õppisin väga palju, aga olin ka korduvalt valmis kogu kupatuse minema viskama: kivide pesad sulatasin üles enda jaoks rekordilised kolm korda, suured kettad läksid nende pinna viimistlemisel mõlki ja kõrvarõngataguse jootmisel sulas see lihtsalt hõbedalombiks. Aga püsivus (või jonnakus?) viib sihile ja ma olen lõpptulemusega ise üpris rahul. Materjaliks vask ja kuukivi.
Järgmine paar aga läks kuidagi väga libedalt: mulle meeldisid kangesti Lucy samalaadsed ehted ja tahtsin proovida vabakäesaagimist. Ljudmila kirjutab sellest, et vaske saagida on tunduvalt raskem kui hõbedat, ja nii see täpselt ka oli, aga ma mõtlesin asja enda jaoks tegelikust palju keerukamaks: kahe õie peale läks katki ainult kolm saetera ja tänu sellele tööle sain kätte saagimise « nõksu ». Kuna tellitud granaatidest oli veel täpselt kaks järel, otsustasin riskida ja panna punase vase sisse punased kivid. Aga pesasid lillekeste külge jootes tegi oksüdatsioon vase hoopis mustaks ja kuna juhuslikult saavutatud efekt mulle väga meeldis, ei hakanud ma metalli puhastama – ja siia sobivad granaadid juba nagu valatult. Oksiidikiht, milles on väikesed jootvedeliku täpid, meenutas mulle endale kangesti kirjut püvilille (Fritillaria Meleagris).
Viimane metallitöö aga on seniajani üks keerukamaid, mille ma olen ette võtnud – esiteks on algajal nagu ma olen sellise kujuga kivi äärmiselt raske korralikult kinnitada (tegelikult oligi see mu õpetaja, kes põhilise töö ära tegi), teiseks pidin kõvasti vaeva nägema, et silmused enam-vähem sümmeetrilised tuleksid, ning kolmandaks ei olnud ma oma kannatamatuses piisavalt ettevaatlik ning metallile jäid inetud tangijäljed, millede mahalihvimine on pikk ja vaevaline (ja kestab muuseas edasi, sest leidsin postituse pilte vaadates veel päris mitu koledat kriimu ja täket). Aga kõik see tasus kuhjaga ära, sest sõrmus tuli välja täpselt selline nagu ma tahtsin ja liitekohad on hoolimata vormi keerukusest suhteliselt korralikud. Lisaks meeldib mulle äraütlemata kombel selle kivi – tegu on titaniidiga ja hoolimata oma rohketest inklusioonidest ning paarist kriimust ei jää ta « puhastele » eksemplaridele ei sära ega värvi poolest alla. Defektid olid ka üks põhjus, miks ma selle ebatraditsioonilisel viisil terava tipuga üles keerasin.

See sõrmus on muuseas ka minu töö märtsikuusse Isetegija aastaprojektis.

Armastusega. Hõbedast

Nii kaua kui ma ennast mäletan, olen ma olnud vasikavaimustuses igasugusest ehtekunstist. Mäletan, et aastal 90 või sinnakanti töötasin ligi nädala kannatlikult ja hoolikalt ajupuust, ema katkisest pärlikeest, randa uhutud klaasist ja muust nippest-näppest käevõru kallal. Lõpptulemuseks oli laitmatu teostusega, väga kunstipärane, ent täiesti mittekantav ehe, mille ma plaanin lähemal ajal raami panna ja vanemate juures oma toa seinale riputada.

Sestap oli mu rõõm piiritu, kui avastasin, et mu uues kodukohas toimuvad kullassepatöö kursused. Rõõm muidugi kuhtus mõnevõrra pärast seda, kui sain teada, et kursustele on umbes kaheaastane järjekord ja et töökoda ning -riistu saavad kasutada ainult neil osalejad. Niisiis panin ennast kirja keraamikaringi ja unustasin õnneks nii ehtekunsti kursuste olemasolu kui ka oma pettumuse nende kättesaamatusest, seda enam, et aastane ekskurss savimaailma osutus oodatust tunduvalt põnevamaks ja rikastavamaks. Aga üllatus oli suur, kui selle aasta alguses teatati mulle, et vabanenud on üks koht ehteringis ja et ma saan selle soovi korral endale. Mis tähendab, et ma olen jaanuarist alates saaginud, viilinud ja jootnud (nii metalli kui oma näppe), mustreid pressinud, kirunud ja tohutult palju uut õppinud. Kuna ma evin kodus vaid väga primitiivseid metallitöövahendeid, siis ei edene asjad nii kiiresti, kui ma tahaksin, sest kursus on kord nädalas ja kestab kolm tundi, mille jooksul ma hea tahtmise juures saan valmis ühe väga primitiivse kiviga sõmuse – järgneva sõrmuse peale läks 2 tundi ja oleks läinud kolmaski, kui mu õpetaja poleks mulle halastanud ja kivid ise kinni löönud.

 Ja kannatust pole mul mitte kopka eestki. Aga ma olen lisaks metallitööle õppinud asjade rahulikult ja kiirustamata tegemist ning ehkki see ei tule veel kõige paremini välja, teen ma edusamme, seda enam, et nädala ülejäänud neljal tööpäeval saan põhjalikult läbi mõelda ja paberile panna, mida ma siis täpselt teha tahan. Pealegi ei tüdine ühe ja sama asja kordamisest iialgi ära: tegin endale kiviga ja sissevaltsitud mustriga sõrmuse ning et üks mu toredamaid sõpru teatas selle peale, et ta on ALATI sellisest sõrmusest unistanud, siis tegin talle samasuguse, ainult et teist värvi kiviga.

Edevuse laat. Esimene vaatus

Mõne päeva eest saabusid mu koju uued riiulid, kuhu ma nägin tellides ette koha ka oma kolule (mis sinna LOOMULIKULT ära ei mahtunud). Sellest johtuvalt võtsin kõik ajutistest riiulitest välja ja kuna mulle väga meeldib asju ära visata, otsustasin neid ka pisut sorteerida. See oli viga, sest ehkki riiulid on juba ammu koos ja paika pandud, on töötoa põrand endiselt kastikuhjasid täis – nimelt tuli ebavajalike asjade vahelt välja veel suurem hulk vajalikke, sealhulgas ka terve hunnik minu pärlimaania (2006) perioodi resultaate. Mõned neist on natuke õnnetud, näiteks see kee, millesse ma panin 2 nädalat oma ajast, 300 Swarovsky pärlit ning palju hoolt ja armastust, aga mida ma pole veel seniajani kordagi kandnud. Aga ehk tuleb temagi aeg kunagi – esimest korda õnnestus pildistada seda nii, et materjali ilu tuleb natukenegi esile.

Teisalt taaskohtusin asjadega, mis mulle endiselt siiralt meedivad nagu need äraütlemata Marie-Antoinette’ilikud kõrvarõngad. Modelliks on üks minu ema koorekannudest (tal on väike portselanist piimakari, millele ma pidevalt täiendust hangin ja koju minnes siis pidulikult üle annan), sest mulle tundus väga paslik panna Miss Pastoraalide Kuningannaga seonduvad ehted malbe valge lehmakese kõrva,

ja muidugi see sõrmus, sest see oli minu esimene « lillepärg ».


Lisaks sellele tulid välja kõik veel algosade kujul eksisteerivad asjad ja et parajasti on mul pärlitega kudumise vaimustus, nuputan nüüd, kuidas saada villane lõng läbi imepisikese augukese – ehk siis rikas mees taevasse