Gérard

Ma olen suhteliselt aeglane õmbleja ja seda erinevatel põhjustel, aga ennekõike seepärast, et alatihti tuleb ette hetki, kui ma lihtsalt unustan ennast mõnd eriti hästi õnnestunud detaili, nööpi, niiti või kangast imetlema ning õmblemise lihtsalt ära. Ja et seekord oli imetlemist väärt asju hulganisti, läks suhteliselt lihtsa jakiga ligi kaks kuud. Aga siin ta on: kaua tehtud, kaunikene ehk minu Gérard.

gerard (2)

Ennekõike on võrratu see täisvillane kollane LV kangas, mille tellisin tõelisest õmblejate paradiisist Bennytexist: ta on ülerõivaks pisut õhuke, aga kuna mul õnnestus leida täpselt õiget värvi viskoosvooder, püsib jakk ilusti vormis. Krae stabiliseerimiseks teppisin selle servad läbi ja heleda kanga määrdumise vältimiseks töötlesin nii krae kui reväärid tärklisega, mis õigustas ennast igati – kandsin jakki kaks nädalat pea iga päev (sealhulgas kokku 20 tunni autosõidu vältel) ja tärgeldatud kohad on täiesti puhtad.

Teine detail, mille üle ma (igasuguse tagasihoidlikkuseta, eks ole?) ülimalt uhke olen, on nööbid ja nööpaugud. Esimestega vedas mul muuseas koletul kombel: kunagi oli mul ilusate suurte kaetud nööpidega talvemantel. Kahjuks pidas see vastu ainult kaks aastat, aga nööbid olid mul seniajani alles. Nende lahti-ja uuesti kokkumonteerimine osutus arvatust lihtsamaks ning nööbid tulid igati kobedad. Katmiseks kasutatud kanga töötlesin muuseas samuti tärklisega, esiteks samal põhjusel nagu krae ja teiseks, kuna katsetamisel selgus, et vaheriiet kasutades jääb kangas liiga jäik ja paks ning nööbi pealmine osa ei jää kinni.

Nööpaugud ei tekita minus isegi vastava tallaga ja tavakangaste korral sooje tundeid. Aga Gérard’i nööbid olid esiteks palju suuremad kui tavamasina nööpaugutald oleks õmmelda võimaldanud. Ja teiseks on see imeline kollane villane panamakoeline, mis tähendab, et ettevaatamatul käsitsemisel hargnevad servad hirmuäratava kiirusega üles. Aga pärast nädalast katsetamist sain ka nendega hakkama: tavaliselt suuremad nööpaugud tuleb lihtsalt kas kriidi või niidiga kangale märkida ja õmmelda väga aeglaselt ning täpselt. Ja nende stabiliseerimiseks kasutasin spetsiaalset rebitavat, vist lapitehnika jaoks ette nähtud vaheriiet, mis lisaks kanga tugevdamisele tegi pisterea ka kenasti reljeefseks.

gerard (13)k2isJa lõpuks on fantastiline ka lõige, mida kasutasin: Republique du Chiffoni paljukiidetud Gerard. Nagu kõik need, kes selle jaki enne mind on õmmelnud, olen ka mina vaimustuses sellest lihtsast, aga samas originaalsest lõikest ja Géraldine on minu arvates üks väheseid modelleerijaid, kelle lõikeid tõesti tasub osta.

***

I am a slow sewer for many different reasons but mostly because I often forget about sewing and myself in admiration in front of a detail, a fabric, a button or a thread. And as this time, I had very much to admire indeed, this simple jacket took almost two months to finish. But it’s ready at last and I am am proud to present mu Gérard.

First of all,  the fabric is a dream: it’s a yellow 100% wool panama form the sewers-heaven-on-Earth Bennytex. It is just a bit light for an overgarment but as I managed to find just a right viscose lining, the jacket holds it’s shape impeccably. But nevertheless, I topstitched the edges of the collar to further stabilise it and to avoid it getting dirty after the first wear, starched both the collar and the lapels which I found out was not a bad idea at all as after wearing it for two weeks almost every day (including during a 20-hours car ride) and the starched parts are impeccable.

Another detail I am ridiculously proud about are the buttons and buttonholes. I got really lucky with the former: once upon a time, I had a beautiful winter coat with even more beautiful big covered buttons. Unfortunately, it only lasted for two years, but I had kept the buttons. And so I took the buttons apart, re-covered them and voilà – had exactly what I needed. By the way, the fabric I used for covering was statched too, for the same reasons as the collar and also because interfacing made it too stiff and too thick to be able to re-mount the buttons properly.

As for buttonholes, I do not like them even when I use small buttons and ordinary fabrics. But here I had enormous buttons, too big for my machine’s buttonhole foot. And also, this extraordinary fabric frayed like mad. But after a week of trial and error, I did get it: first, if your buttonholes are very big, you just have to mark them carefully on your fabric, either with thread of with chalk. Ahd to stabilise them, I used the tear-off interfacing (intended, I think, for patchwork) which, as an added bonus, gave a nice definition to the stitching.

And as they say, last but not least, I loved the pattern – Gerard from Republique du Chiffon. As all those many who have sewn this before, I find this simple but at the same time original pattern absolutely fantastic. And as far as I am concerned, Géraldine is one of the rare indie designers who’s patterns are truly worth each penny you spend for the,