Eestlased olümpiakülas

Andrus Kivirähk

Vargamäe vanad ja noored

Mart Siimann on vaevalt magama jäänud, kui tema ukse taga taotakse. « Püha jumal, mis siis nüüd jälle on! » hüüab olümpiakomitee esimees ega leia esimese hooga hommikumantlit. « Üldse ei anta enam rahu! »

Ta topib jalad tuhvlitesse ning avab ukse. Selle taga seisab ähmi täis Andrus Värnik. « Tulge ruttu, ujujad on kuival! »

« Mida! » ehmub Siimann. « Kuidas kuival? Nad olid ju kenasti basseinis… »

« Keegi on basseini tühjaks lasknud. »

« Oh sa kurat küll! » vannub Siimann ja tormab mööda koridori minema. « No kes siis selle seatembu tegi! Viimane kord ma tulen teiega olümpiale, nagu lasteaed, ausõna! »

Jõutakse basseinini. See on tõesti tühi, põhjas lebavad uimased ujujad ahmivad abitult õhku. Basseini servale on kogunenud ülejäänud koondislased ja vaidlevad elavalt. Kuulda on, kuidas Erki Nool kamandab Jüri Jaansonit – « Võta nüüd omapaat ja mine õngitse nad välja! » – ning kuidas Jaanson seletab, et kuna basseinis vett ei ole, siis ei saa seal ka paadiga sõita.

« Mis mokalaata siin peetakse! Keerake kähku kraanid lahti! » kamandab kohale jõudnud Siimann. Kohe hakkabki vesi jälle basseini voolama, ujujad on päästetud.

« No ma tahaks nüüd teada, kuidas see bassein tühjaks sai! » küsib Siimann. Keegi ei vasta, viimaks poetab Erki Nool: « Vahest mõni jõi vee ära? »

« Mis loll jutt see on! Kes jaksab nii palju juua? »

« Noh… elevant. Elevant võib väga palju juua. Paneb londi sisse ja imeb nii mis luriseb. »

« Kuidas see elevant peaks olümpiakülla pääsema? » käratab Siimann. « Ära aja pada! Kreekas ei elagi elevante. »

« Nojah, aga ta ehk ujus üle mere, ega Aafrika pole ju kaugel, » alustab Erki Nool, aga jääb Siimanni nägu nähes targu vait.

« Pole siin ühtegi elevanti käinud! » ütleb olümpiakomitee esimees kurjalt. « Selle basseini laskis tühjaks üks tavaline masuurikas ja küll ma juba tema nime välja uurin. Noh! Rääkige! Kas keegi nägi midagi? »

Keegi ei vasta, kõik vaikivad ning põrnitsevad oma varbaid.

Siimann hingab raskelt. No on seltskond! Muud ei tee, kui pahandust. Näe, Läti delegatsiooni juht rääkis, et temal pole oma hoolealustega mingit muret, keegi ulakust ei tee, korraldatakse lõkkeõhtuid ja lauldakse kitarre saatel. Tema ei julge lõkkeõhtust isegi mõelda, jumal hoidku, mõni põleb veel ära! Nad ei oska ju rahulikult istuda, muudkui tõuklevad ja rabelevad.

Näe, seal ta on – Kristjan Rahnu kukub korraga basseini, nii et vahepeal juba elavnenud ujujad suure hirmuga igasse kanti laiali põgenevad.

« Mis see oli! » karjub Siimann. « Miks sa basseini kukkusid? »

« Nool lükkas, » kaebab Rahnu ja ronib puristades välja.

« Vale, mina pole lükanud! » õiendab Nool.

« Ole vait! Küll ma tean sind! Muudkui kiusad nooremaid! Sa oled juba suur mees, Nool, neljandat korda olümpial, aga muudkui teed pahandust. Küllap sina olid see ka, kes basseini tühjaks laskis, mina usun küll. »

« Ei lasknud, mis häda mul oleks seda tühjaks lasta! »

« Mina ei tea, mis häda. Sul on kogu aeg mingi häda. Kas sa avatseremooniat mäletad? Teised tulid kõik kenasti tühjade kätega, aga sinul oli ilmatu lipuvolakas kaasas, vehkisid sellega ja torkisid meie ees kõndivaid neegreid tagumikku. »

« Nad peeretasid, selle pärast ma torkasin. Ega avatseremoonial ei tohi peeretada. »

« Ära räägi rumalusi, mina olin ise ka seal. Mitte keegi ei peeretanud. Nad olid väga kenad neegrid, sina lihtsalt ei saa teistmoodi, kui pead pahandust tegema. Üks väike neeger hakkas isegi nutma, sest sa lõid talle lipuga vastu pead! »

Nool kehitab õlgu ja tammub jalalt jalale. Siimann silmitseb teda kurjalt. Küll on nuhtlus! Aga ega ainult see Nool üksi, need teised on ka parajad. Nagu kevadised vasikad! Igal öösel viiakse tüdrukute tubadesse sisalikke ja loobitakse aknast sodi alla. Jalgratturid tegid oma joogipudelitest pritsid ja kastsid möödujaid. ROK-i president ise sai veejoa otse näkku! Ja alles eile tõstis Indrek Pertelson purjetaja Imre Taveteri koos purjekaga puu otsa. Tuli kutsuda pritsimehed, muidu meest alla ei saanud!

Siimann ohkab. Teine kord ta selle kambaga enam nii kaugele sõitma ei hakka, teevad kahe-päevase ekskursiooni Saaremaale ja käib küll.

« Ma lähen nüüd magama! » ütleb ta. « Ja palun, ärge tehke enam lollusi! Ma tõesti väga palun, katsuge natukenegi inimesed olla! »

Kõik noogutavad vaikides. Vaevalt on aga uks Siimanni järel sulgunud, kui puhkeb lärm.

« Kas sa seda tead, et kui tõmmata keelega üle olümpialipu, siis näeb Riia linna? » küsib Erki Nool Gerd Kanteri käest.

« Ei tea. Aga kuidas sa sealt keelega üle tõmbad, lipp on ju kõrgel. »

« Mis sest, sinna saab ju ronida! Lähme, lähme! »

Aleksander Tammert ilmub võidukalt uksele, järjekordne sisalik käes. Naised hakkavad kiljuma.

A SUIVRE http://www.ms.ut.ee/mart/raamat/kivirahk/kingsepp.htm

Publicités

Laisser un commentaire

Entrez vos coordonnées ci-dessous ou cliquez sur une icône pour vous connecter:

Logo WordPress.com

Vous commentez à l'aide de votre compte WordPress.com. Déconnexion / Changer )

Image Twitter

Vous commentez à l'aide de votre compte Twitter. Déconnexion / Changer )

Photo Facebook

Vous commentez à l'aide de votre compte Facebook. Déconnexion / Changer )

Photo Google+

Vous commentez à l'aide de votre compte Google+. Déconnexion / Changer )

Connexion à %s