Gérard

Ma olen suhteliselt aeglane õmbleja ja seda erinevatel põhjustel, aga ennekõike seepärast, et alatihti tuleb ette hetki, kui ma lihtsalt unustan ennast mõnd eriti hästi õnnestunud detaili, nööpi, niiti või kangast imetlema ning õmblemise lihtsalt ära. Ja et seekord oli imetlemist väärt asju hulganisti, läks suhteliselt lihtsa jakiga ligi kaks kuud. Aga siin ta on: kaua tehtud, kaunikene ehk minu Gérard.

gerard (2)

Ennekõike on võrratu see täisvillane kollane LV kangas, mille tellisin tõelisest õmblejate paradiisist Bennytexist: ta on ülerõivaks pisut õhuke, aga kuna mul õnnestus leida täpselt õiget värvi viskoosvooder, püsib jakk ilusti vormis. Krae stabiliseerimiseks teppisin selle servad läbi ja heleda kanga määrdumise vältimiseks töötlesin nii krae kui reväärid tärklisega, mis õigustas ennast igati – kandsin jakki kaks nädalat pea iga päev (sealhulgas kokku 20 tunni autosõidu vältel) ja tärgeldatud kohad on täiesti puhtad.

Teine detail, mille üle ma (igasuguse tagasihoidlikkuseta, eks ole?) ülimalt uhke olen, on nööbid ja nööpaugud. Esimestega vedas mul muuseas koletul kombel: kunagi oli mul ilusate suurte kaetud nööpidega talvemantel. Kahjuks pidas see vastu ainult kaks aastat, aga nööbid olid mul seniajani alles. Nende lahti-ja uuesti kokkumonteerimine osutus arvatust lihtsamaks ning nööbid tulid igati kobedad. Katmiseks kasutatud kanga töötlesin muuseas samuti tärklisega, esiteks samal põhjusel nagu krae ja teiseks, kuna katsetamisel selgus, et vaheriiet kasutades jääb kangas liiga jäik ja paks ning nööbi pealmine osa ei jää kinni.

Nööpaugud ei tekita minus isegi vastava tallaga ja tavakangaste korral sooje tundeid. Aga Gérard’i nööbid olid esiteks palju suuremad kui tavamasina nööpaugutald oleks õmmelda võimaldanud. Ja teiseks on see imeline kollane villane panamakoeline, mis tähendab, et ettevaatamatul käsitsemisel hargnevad servad hirmuäratava kiirusega üles. Aga pärast nädalast katsetamist sain ka nendega hakkama: tavaliselt suuremad nööpaugud tuleb lihtsalt kas kriidi või niidiga kangale märkida ja õmmelda väga aeglaselt ning täpselt. Ja nende stabiliseerimiseks kasutasin spetsiaalset rebitavat, vist lapitehnika jaoks ette nähtud vaheriiet, mis lisaks kanga tugevdamisele tegi pisterea ka kenasti reljeefseks.

gerard (13)k2isJa lõpuks on fantastiline ka lõige, mida kasutasin: Republique du Chiffoni paljukiidetud Gerard. Nagu kõik need, kes selle jaki enne mind on õmmelnud, olen ka mina vaimustuses sellest lihtsast, aga samas originaalsest lõikest ja Géraldine on minu arvates üks väheseid modelleerijaid, kelle lõikeid tõesti tasub osta.

***

I am a slow sewer for many different reasons but mostly because I often forget about sewing and myself in admiration in front of a detail, a fabric, a button or a thread. And as this time, I had very much to admire indeed, this simple jacket took almost two months to finish. But it’s ready at last and I am am proud to present mu Gérard.

First of all,  the fabric is a dream: it’s a yellow 100% wool panama form the sewers-heaven-on-Earth Bennytex. It is just a bit light for an overgarment but as I managed to find just a right viscose lining, the jacket holds it’s shape impeccably. But nevertheless, I topstitched the edges of the collar to further stabilise it and to avoid it getting dirty after the first wear, starched both the collar and the lapels which I found out was not a bad idea at all as after wearing it for two weeks almost every day (including during a 20-hours car ride) and the starched parts are impeccable.

Another detail I am ridiculously proud about are the buttons and buttonholes. I got really lucky with the former: once upon a time, I had a beautiful winter coat with even more beautiful big covered buttons. Unfortunately, it only lasted for two years, but I had kept the buttons. And so I took the buttons apart, re-covered them and voilà – had exactly what I needed. By the way, the fabric I used for covering was statched too, for the same reasons as the collar and also because interfacing made it too stiff and too thick to be able to re-mount the buttons properly.

As for buttonholes, I do not like them even when I use small buttons and ordinary fabrics. But here I had enormous buttons, too big for my machine’s buttonhole foot. And also, this extraordinary fabric frayed like mad. But after a week of trial and error, I did get it: first, if your buttonholes are very big, you just have to mark them carefully on your fabric, either with thread of with chalk. Ahd to stabilise them, I used the tear-off interfacing (intended, I think, for patchwork) which, as an added bonus, gave a nice definition to the stitching.

And as they say, last but not least, I loved the pattern – Gerard from Republique du Chiffon. As all those many who have sewn this before, I find this simple but at the same time original pattern absolutely fantastic. And as far as I am concerned, Géraldine is one of the rare indie designers who’s patterns are truly worth each penny you spend for the,

Talv võib tulla

Aasta eest tõsisemalt õmblema hakates ei oleks ma iialgi uskunud, kui keegi oleks mulle öelnud, et napilt kümme kuud hiljem olen ma hakkama saanud mitte pelgalt terve hulga pulksirgete õmblustega, vaid ka mitme päris hästi istuva rõivatükiga. Ja väide, et ma võiksin kunagi õmmelda mantli, millega võiks minna mujale kui karnevalile, oleks ilmselt põhjustanud homeerilise naeru. Aga nagu ütleb Kim Basinger mu lemmik-Bondis – ära enam kunagi ütle « mitte kunagi » – : praeguseks olen valmis saanud ühe mantli, veel üks ootab nööpe ja kolmas on pooleli.

Niisiis. Mu Esimene Omatehtud Talvemantel valmis Burda lõike järgi ning oma vähesest kogemusest hoolimata sain ilusti hakkama ainult ajakirjas äratoodud juhistega (isegi vooder istus esimese korraga nagu « päris »), seda hoolimata asjaolust, et antud number oli mul olemas saksakeelsena.  Ja ehkki selle mudeli juures on « kogenud õmblejale » kolm tärni, polnud õmblemises midagi eriliselt keerukat, ilmselt tänu sellele, et jätsin ära rinna ette mõeldud volangi. Sain ilusti « jooksma » isegi mantli esi-ja tagatükkide täisnurkadega detailid – ma ei tea, milline oleks tehniliselt õige võte nende õmblemiseks, aga mina tegin nii, et panin esmalt kokku kahe tüki vertikaalservad ja õmblesin need suunaga täisnurga poole ja õmblusvaruni kokku. Seejärel ühendasin samal kombel horisontaalservad, lõikasin sälgu põhidetaili õmblusvarusse ja õmblesin lõpuks käsitsi ja masinõmbluse niidiotsi kasutades kinni nurka jäänud väikese augu. Sel moel saadud nurgad ei ole küll nugateravad, aga samas on nii praktiliselt võimatu õmblusvaru liiga kaugele katki lõigata.

kookonmanteldetailid (13)

Kangas on täisvillane ja täiesti fotografeerimatut oliivipruunrohelist värvi drapp, mille eest maksin Abakhanis müstilised 5€ meetrist, vooder õnneliku juhuse kombel täpselt sama tooni sattunud viskoos ja all-ning käiseservad viimistlesin kunagi ammu Karnaluksist « igaks juhuks » ostetud imeilusa paelaga, mida oli täpselt nii palju, et järelejäänud jupist sain mantlile tripi õmmelda.

Piltidel figureerib muuseas ka omakootud jakilõngast torusall, mis on vaieldamatult mu kõige rohkem kantud isetehtud rõivatükk. Jakivill on väga kerge ja väga soe, aga samas « hingab », nii et jahedamas ruumis võib salli julgesti kaela jätta. Ja näiliselt ülilihtne mudel on tegelikult vägagi läbimõeldud ning on tulemuseks korraga funktsionaalne ja ilus ese.

***

If a year ago, when I seriously started sewing, someone told me that a mere ten month later, I would have not only several perfectly straight seams under my belt but also quite many not so bad fitting garments, I would have never believed it. Not to mention a winter coat suitable for anything else than a (not-so-)fancy dress party. But, as says Kim Basinger in my favourite Bond – « never say « never again » ». And so, as it happens, I have thus far finished one coat, another one needs buttons and a third one is on a cutting board.

My Very First Handmade Coat comes from Burda and regardless of my little to none experience, I managed to sew it without any external assistance except the directions in the magazine (even the lining did fit on the first try!) – I must stress the fact that I had it in GERMAN. Even if it was marked with the three « intermediate » stars, I found it not particularly complicated, perhaps also because I left out the ruffle on the front piece. Even the right angles of the front and rear pieces were not particularly complex – I do not have the faintest about the orthodox procedure of sewing sharp corners but here is what I did: I first sew the vertical seam towards the angle and stopped at the seam allowance, then the horizontal seams in the same direction (towards the angles). I then cut very carefully the seam allowance  of the main piece and finally handstitched the tiny holes in the corners, using the bits of the machine thread. This way, the corners might not be razor-sharp but at least all risk of cutting too deep is averted.

Fabric is 100% virgin wool from Abakhanis, bought for an unbelievable 5€/meter and a totally unphotographable olivebrowngreen colour. I was really lucky to find an exact same tint of viscose lining; as for the body and sleeves hem, I used a bit of pretty ribbon I bought quite some time ago from Karnaluks « just beacause » and that was exactly enough for hemming and a nice hanging look.

By the way, the pictures also feature a handknit yak wool cowl, which is without a doubt my most-worn handmade clothing item. Yak yarn is incredibly light and warm but at the same time, « breathes » and thus I have worn my coal also indoors. And I can not praise the pattern enough – it seems very simple but is actually very well thought through and the result is therefore highly functional, yet beautiful.

Septemberfest

Järgmine punkt minu selle aasta puhkuse käsitööagendas oli valmis kududa maailma kõige ilusamast sinepikollasest lõngast  kampsun, mida alustasin läinud aasta oktoobris, ent mis lõnga otsasaamise tõttu äärepealt polekski valmis saanud. Ent õnneks on olemas Ravelry ja tänu Caroline‘ile leidsin vajaoleva ja täpselt samast partiist toki.

kamps-blog1

Mustriks on Knittys vabalt saadavalt olev Forecast, mida kord varem juba kudunud olen ja mille juures tegin täpselt samad muudatused nagu eelmise variandi juures: jätsin ära soonikud ja jätkasin nupurida ka servadesse. Ja ehkki sel moel muudab kampsun kandja kõike muud kui voolujooneliseks, meeldib ta mulle nii rohkem. Nupud on kootud heegelnõelaga ja « jaapani moodi » (st alustuseks 3-4 silmaga heegelkett, siis vaheldumisi õhksilmus ja lõngakeerd läbi silmuse, lõpuks üheks silmuseks kokku) ja ehkki lõnga-ning töömahukad, on lõpptulemus kuhjaga seda väärt.

Juba valmis kamps seisis veel umbes kaks kuud ja seegi kord materjalipuuduse tõttu: nimelt olid mu tagavarades ideaalselt sobivad metallnööbid, aga paraku ainult kuus tükki, samas nööpauke oli kaheksa ja vähemaga oleksid nööbiliistud lokkima hakanud. Aga nööpidega ei vedanud samamoodi nagu lõngaga ja sestap olen endiselt antiikpronksi värvi 1,5 mm kannaga metallnööpide otsingul – pakkujale vääriline tasu ja mu igavene tänu.

20141025_194857_medium

Lõngaks on Cascade 220® Heathers ja värviks Birch (mis ajas mind kogu aeg itsitama, sest kangastusid kollase tüvega kased – aga ilmselt on nimi pandud siiski lehtede, mitte puu enese järgi), mida kulus täpselt 6 tokki.

Selle kampsuni juures võtsin esmakordselt südame rindu ja pesin kudumit ema õpetuse järgi pesumasinas: 30 kraadi, villaprogramm ja 400 tsentrifuug. Ja nagu ikka tema puhul, oli ka see kuldaväärt nõuanne: kampsun ei viltunud mitte karvavõrdki ja selle vormivenitamine oli tänu ideaalsele niiskusatmele lapsemäng (muuseas, olen pärast esimest korda katsetanud nii muude täisvillaste, mohääri kui ka beebimeriinoga ja tulemus on alati olnud perfektne).

***

Item number two on my holiday knitting agenda was to finish a warm cardigan of absolutely divine mustard colour that almost never was because I run out of yarn mid-sleeve. But luckily there is Ravelry and Caroline had a skein of the exact same dye lot she very kindly sent me.

Pattern is called Forecast (freely available on Knitty) that I have already knit once. I made the same modifications as for the first version, i.e. omitting the ribbing and extending the bobble and cable pattern to the borders. Even if it is all but slimming, I like the final result better this way. Bobbles are knit « japanese way » (on a crochet chain) and though they eat yarn and time, the final result is laregly worth it.

The finished cardi had to wait another two months because this time, I run out of buttons – I had perfect ones in my stash but the snag was, I only had 6 of them when I needed 8. But I had not the same luck as for the yarn and had to buy another ones. Nevertheless, I am still looking and therefore, my eternal gratitude (in addition to fair pay) to anyone who offers me antique bronze, shaft, 1,5 mm buttons as on the picture.

Yarn is Cascade 220® Heathers and the colourway is called Birch (which made me giggle because I vividly imagined YELLOW birches, instead of black and white – but I suppose it refers to the leaves after all) and I used up exactly 6 skeins.

It was my first try at machine-washing a handknit item according my Mom’s directions: 30 degrees C, woolwash and 400 tumble.  And as usual, her advice was pure gold: not only did the cardi not felt even the slightest, the (usually very cumbersome for me ) blocking was a breeze because the level of humidity was perfect. For what it’s worth, I have tried with different wools, including mohair and baby merinos  since, always with the same spectacular results.

Vanity Fair

Ehkki ma eriti ehteid ei kanna (kõlab nagu luuletus, mis?), on mul neid oma harakaloomuse tõttu alati palju olnud. Ning et viimasel ajal on tänu mu ehtehobile (või selle tõttu?) neid eriti palju tennikud, tuleb kuidagi lahendada nende säilitamise küsimus. Eriti tülikad on seejuures kõrvarõngad, sest kui sõrmused-käevõrud saab karpi ja karbist kätte kiiresti ja valutult, siis kõrvarõngastel on rumal komme puntraks muutuda. Sestap harutasin hiljaaegu kõik konksud üksteise küljest lahti ja valmistasin kaks lihtsat alust nende riputamiseks, mis on funktsionaalsed, aga näevad lisaks sellele kenad välja.

10784856_1514805592123420_1256490937_n

Pealegi on see suurepärane moodus tühja tikkimisraami säilitamiseks ja loomulikult ka sahtlisse seismajäänud peenema näputöö eksponeerimiseks – ja nii ongi üks minu raamidest kunagi viltimiskursuse jaoks ostetud tüllitükist, teine aga kunagi mulle kingitud imeilusast linikust.

pits2

Aluse valmistamine on ülimalt lihtne: vaja läheb tikkimisraami, nööpnõelu ja tükki tekstiili – viimase puhul tuleks eelistada tülli või muud hõreda koega kangast, mis lisaks oleks kergelt veniv, sest nii on teda parem raamile pingutada.

Võta raam lahti ja pane kruvita rõngas sellisele alusele, mille sisse saab torgata nööpnõelu (näiteks triikimislauale). Lõika kangast piisavalt suur tükk, et selle servad vabalt üle raami ulatuksid ja tõmba see nööpnõelu kasutades pingule.

n6eltega

Pane kohale kruviga rõngas, pinguta kruvi kinni, võta nõelad ära ja tõmba kangas nii pilgule kui võimalik (NB! tüll kipub küllalt kergesti rebenema!)

n6eladmaas

Voldi kangaservad tagasi, lõika ära üleliigne kangas ja kinnita serv vajaduse paari pistega.

Et voilà.

IMG_0201

***

Even though I do not wear lots of jewellery, I have a magpie-like penchant for shiny things and therefore I own many baubles that have been multiplying uncontrollably since I go to a jewellery course. Therefore, the problem of storage arises. Especially annoying form this point of view are the earrings who have a tedious tendency to tangle. And so I recently spent couple of hours untangling them and about 10 minutes making stands to avoid future re-tangling.

Besides the fact that they look nice, at least according to my opinion, it’s a perfect way to store unused embroidery hoops and why not, to show off a fine doily – as it happens, one of mu frames is made of a scrap piece of netting I bought ages ago for a felting course, the other ome of a lace centrepiece a friend once offered me.

To make a stand is very quick and very easy: you need an embroidery hoop, pins and a piece of fabric – the latter has to be loosely woven so you can stick the hooks into it, and have a very slight stretch so you it will be nice and smooth on the hoop.

Open the frame and put the smaller ring on something you can stick pins into (an ironing board for instance).

Cut a piece of fabric big enough so it covers easily the ring.

Pin it onto the board – take care of tightening evenly!

Put the bigger ring in place, tighten the screw, unpin the fabric and finish tightening (NB! netting tears VERY easily!)

Fold back the fabric, trim the excess and if needed, baste loosely in place the.

Et voilà!

Delft

Harilikult teen enne puhkust suuri (ja täiesti ebarealistlikke) plaane selle kohta, kuidas ma iga päev ohjeldamatult käsitööd teen, ning pakin sestap kaasa tohutu koguse materjale, mis enamasti lebavad puutumatuna kohvris seni, kuni ma selle uuesti lahti pakin. Sel aastal tuli antud fakt mulle õnneks õigel ajal meelde ning sestap viisin oma programmi pea täies mahus ka ellu. Punkt üks nimekirjas oli valmis saada testversioon Bo Bolderi (Boknits) kampsunist Chinoiserie.

Nagu sageli juhtub, ei järginud ma mudelit täpselt, kuna selle käeaugud olid mulle liiga kitsad ja sestap pidin need ning järelikult ka varrukad veidi ümber tegema. Triipude klappimasaamiseks kudusin varrukad natuke puhvis, mis lõppkokkuvõttes mulle algsest variandist isegi rohkem meeldib.

Lõngaks on Bergère de France’i puuvillajääkidest Ecoton, mida oli äärmiselt meeldiv kududa ning lisaks on lõpptulemus täiesti mittepuuvillaselt pehme ja ühtlane. Lõng kipub oma koostisest tulenevalt küll suhteliselt kergesti katkema ja ebemeid ajama, aga selle kaalub üles asjaolu, et just tänu sellelesamale koostisele on kõik tema partiid ühesugused – kampsunisse läinud kaheksast sinisest tokist neli ostsin pooleteise aasta eest Hollandist, kolm veidi alla aasta tagasi Prantsusmaalt ja viimase septembri algusest Ravelry-tuttavalt (sest nagu pahandavalt tihti juhtub, sai lõng otsa keset teist varrukat), ent värvierinevus on neil null.

Muuseas, Delfti portselani ja Hiina vahel on vägagi tihedad seosed, sestap ka selline nimi…

***

Usually, my holiday handicraft plans are HUGE (and totally unrealistic) and therefore my suitcase always contains large amounts of yarn and other materials that, sadly, tend to sit there until the unpacking of the said suitcase. This year, though, I quite surprisingly remembered this BEFORE packing and therefore managed to almost completely empty my to-do list where item one was testknitting of Bo Bolder’s (Boknits) sweater Chinoiserie.

As it often happens, I did not follow the  pattern exactly because I had to adapt the armhole and therefore sleeve cap to my anatomy. To match the stripes, I had to gather the sleeve cap but I actually like the resulting puffiness even better than the original.

As for the yarn , Ecoton of Bergère de France Ecoton,  made of recycled cotton, it was a real pleasure to knit with and the fabric came out very un-cottony soft and even. Due to the composition, the yarn tends to break quite easily and shed, but at the other hand, thanks to this same composition, one does not need to worry about dye lots – of eight blue skeins needed for the sweater, four came form the Netherlands about a year and a half ago, three were bought in France last year and  the last one, the skein-that-you-realise-you-need-half-way-through-second-sleeve form a Ravelry friend in the beginning of September. but there is no colour difference whatsoever between them.

By the way, Delftware and China are more related than one could imagine, hence the name…

Peyote ehk mitte iga algus pole raske

Olen peyotet alati keerukaks tehnikaks pidanud, osaliselt kindlasti seetõttu, et esimest korda proovisin mustrit põimida Rayheri ilusate, aga väga ebaühtlaste pärlitega, ning tulemus oli muidugi üpris kesine. Aga siis sattusin puhtjuhuslikult Giovanna imelise moonimustri peale ja avastasin delicate olemasolu ning nende kahe koosmõjus selgus, et peyotes pole midagi keerulist ja lisaks sellele läheb töö üllatavalt kiiresti – minul kui täielikul algajal kulus sellele käevõrule nädala jooksul kokku umbes viis tundi.

Esimesest tööst innustust saanuna valisin järgmiseks mustriks, ikka Giovanna lehelt, veidi lihtsama ja pisut idamaise ornamendi. Töö käigus muidugi selgus, et geomeetrilised, st täpsust nõudvad skeemid on tunduvalt aeganõudvamad kui « vabakäe » omad, sest iga valesti läinud pärl paistab kohe silma (« kohe » on muidugi suhteline mõiste, mina märkasin neid reeglina kolm rida hiljem ning pidin seega korduvalt harutama).

Ainus, millega ma päriselt rahul ei ole, on kinnitused: moonidega käevõrul torukujuline aasadega lukk, geomeetrilise mustriga tööl kitsas plaat, mille küljes olevast rõngast panin läbi punase nahkpaela. Aga pärast pikka otsimist pidin tõdema, et teistsuguseid kinniseid millegipärast ei tehta ja ega vist ei jäägi muud üle kui need ise valmis meisterdada.

***

I have always been convinced that peyote is complicated – probably mostly because I used Rayher seed beads for my first try and whilst beautiful, they are very uneven. But some time later, more or less at the same time, I discovered Giovanna’s berathtakingly beautiful poppy chart, the existence of delicas and thus the fact that peyote is not only rather easy to master but also gives nice results quickly – beginner as I am, I finished the poppy bracelet in more or less five hours.

As the site in question is full of wonderful (and free!) charts, I wanted to do something easier and chose an simple but elegant geometric pattern. Of course, the easiness is deceptive as you can see every ill-placed bead right away (« right away » is realtive, of course, as I mostly saw them three rows later and had to unpick everthing again and again). So not all beginnings are hard – sometimes it’s the after that is way more complicated…

The only thing I am not happy about are the fastenings: the poppy bracelet has a slide-tube clasp, the other one a simple metal strip with a ring through which I put a piece of leather cord. But even after a long webcrawling I found nothing that quite satisfied me and thus I will probably have to make them by myself.

Vana arm ei roosteta

… sobib suurepäraselt iseloomustama ristpiste ja minu suhet: algas see päris väiksena vanaema kõrval, jääb aeg-ajalt aastateks soiku, aga kui taas tikkimistuju tuleb, siis meeldib ta mulle ühtviisi alati. Seekord oli tujutekitajaks imeline raamat nimega Storyland cross stitch (mida võiks tõlkida näiteks Ristpistetikandeid muinasmaalt), autoriks Sophie Simpson ehk What Delilah Did.

 IMG_0144

Raamatus on 15 ühekorraga vanaaegset ja samas väga värskelt mõjuvat mustriskeemi (aga nagu öeldakse, uus on hästi unustatud vana). Eriti toredaks ja teistest sarnastest väljaannetest erinevaks aga teevad selle teksti sees tõesti ainult ilu pärast olevad pildikesed ja lustakad muinaslood, mis iga mustri juurde käivad, nii et oma nime vääriliselt on see korraga nii käsitöö-kui juturaamat.

Kuna ma plaanin varem või hiljem valmis tikkida enam-vähem kõik raamatus leiduvad skeemid, siis võtsin esimesena ette ühe mahukaima neist – Kuldse kuningakrooni (Golden Crown).

Põhjaks on elevandiluuvärvi Aida, taguseks pooleliolevast kleidist üle jäänud kollane puuvillane ja niidiks DMC metallikmulinee – viimane oli mõnevõrra pettumustvalmistav, sest metallniit on tavalisele kollasele niidile ümber keritud ja kipub eriti silmalise lõpus viimasest eralduma. Samas mul sarnaste mulineedega kogemus puudub, nii et võib-olla olen ka asjatult kriitiline. Ja et padjal üksi liiga igav poleks, tegin talle kotiriidest ja punasest voodrisiidist seltsiks teise, ka muinasjutu-teemaga haakuva põdrapildiga padja, mille juures kasutasin kunagi ammu ostetud šablooni ja punast kangavärvi.

***

Cross-stitch and I, we probably have a relation that could be described with « old flame never dies »: I learnt it from my Gran, do not touch an embroidery needle for years sometimes, but in the end, always come back to it with the same ardour. This time, the flame was revived by a fantastic book form Sophie Simpson, AKA What Delilah Did, Storyland cross stitch.

I will not repeat the rave reviews that this book has, quite deservedly, had from many people, just one thing: you do not have to cross stitch to enjoy it because in addition to the charts, it also contains a series of  sometimes funny, sometimes a bit dark, but always witty stories about the characters depicted.

As my intention is to stitch everything form this book, I chose the Golden Crown to start with. I used ivory Aida and DMC Metallic Thread – the latter was a bit disappointing as the metal thread tends to unwind from the plain yellow core pretty easily. Then again, I have no experience with this kind of thread so perhaps it’s always like this.

And as the crown looked lonely alone, I made another cushion, this time of red poly silk lining and hessian, using a stencil I bought ages ago and some red fabric paint.

Svingikleit (nüüd tuleb ainult tantsima õppida)

Sini-valgel lainel jätkates: Burda Swing dress.

Materjaliks on õhuke teksariie, mis langeb suurepäraselt, aga osutus õmblemise käigus pisut liigagi õhukeseks, nii et kleit sai kappõmblused katteõmblused, mis lisaks vastupidavusele annavad ka rõiva pahemale poolele korrektse välimuse. Vöökoha ja alumise serva viimistlesin kandipaelaga. Kinniseks on peitlukk.

Originaal on voodriga, aga kuna ma tahtsin suvekleiti, viimistlesin käe-ja kaelaaegud samast kangast lõigatud ribadega. Lisaks asendasin seelikuosa krooked vastandvoltidega, mida on esiteks tunduvalt lihtsam ühtlaselt jagada ja teiseks on hõlpsam vältida heinasaoefekti.

Nii et nüüd pole muud kui tantsutundi!

***

Very summer-y garment this time: Burda Swing dress.

I used a light dotted denim – perhaps even too light to be resistant – so it’s worked entirely with flat-felled and Hong-Kong seams which, as an added bonus, make the inside look incredibly neat. Dress has an (almost) invisible zipper with an hook-and-eye, as well as bias-binding waistline and hem.

The original dress had full lining that I omitted as I wanted a light dress, so the armholes and neckline have self facings. Also, instead of a gathered waistline that is truly hard to get look nice (besides making most people look like a haystack), I made box pleats, way easier to make and way more flattering.

Now I just have to learn how to swing – I already have the dress!

Gilbert

Õmblusvaimustus jätkub: seekord võtsin ette République du Chiffoni Gilbert’i (ilmselt kõige parem hinnang lõikele on see, et järgmine paar on tumehallist gabardiinist selle järgi juba osaliselt välja lõigatud).

 Materjaliks on tumesinine linase-viskoosi-puuvillase-ja-veel-millegi segu Le Chien Vert’ist, mis osutus pärast esimest pesu mitte kõige kvaliteetsemaks, aga mõningase topilisuse kaaluvad igati üles värv ja mugavus.

Taskud on tehtud lapikesest Michael Milleri Bridgetownist kangamessi « prügikastist ». Lisaks tavalistele on pükstel (ikka samast sildadega kangast) ka paspuaaltasku, mille juhend on Geraldine’i lehel kenasti olemas ja mis õnnestus esimese korra kohta perfektselt kui mitte võtta arvesse seda, et kogemata tegin taskuservad palju laiemad kui ette nähtud.

Seegi kord on nööpide asemel trukid; jätsin ära vööpõõnad ja istuvuse tagamiseks ei õmmelnud volte lõpuni kinni. Edevus ei lasknud muuseas jätta näitamata püksiaugu väga kenasti ümarana välja tulnud õmblust. Lisaks on nii hästi näha värvli topeltnõelaga tehtud teping – lisaks tugevusele jätab kahekordne pisterida ka väga kena, korralikult viimistletud mulje.

***

My adventures in sewing continue: this time, I decided to attack Gilbert from République du Chiffon. I used a linen, viscose and something else mix navy fabirc from Le Chien Vert and a tiny piece of Michael Miller Bridgetown found in a « scrap bag » at a local fabric market. All and all, I love the way they turned out, even if I have serious doubts about their longevity beacuse of the fabric – then again, I love the colour and they feel fantastic against the skin.

No modifications except that I omitted the belt loops, did not sew the pleats close and used Kam snaps instead of buttons. I also used a double needle to attach the waistband as in addition to reinforcing the seam, it gives a nice, almost professional-looking finish. As for the pattern, suffice to say that next pair of Gilberts is already in works, in dark grey gabardine this time.